Sumatra ninasarvik
Sumatra ninasarvik (Dicerorhinus sumatrensis) on ninasarviklaste sugukonda ninasarviku perekonda kuuluv kabjaline.
| Sumatra ninasarvik | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Kabjalised Perissodactyla |
| Sugukond |
Ninasarviklased Rhinocerotidae |
| Perekond |
Ninasarvik Dicerorhinus |
| Liik |
Sumatra ninasarvik |
| Binaarne nimetus | |
|
Dicerorhinus sumatrensis  | |
Sumatra ninasarvik on nüüdisaegsetest ninasarvikutest kõige vanapärasem. Ta on lähedane tertsiaaris elanud fossiilsetele liikidele. Tema kõrvadel on karvatutid ja kogu tema keha on kaetud karvadega, vaatamata soojale kliimale Sumatra saarel. Veel on tal säilinud lõikehambad, mis esinesid ninasarvikute eellastel.[2]
Ta on väikseim ninasarvik, kelle tüvepikkus on 2,5–2,8 m ja õlakõrgus 1,1–1,5 m[2]. Ta kaalub umbes 1000 kg.
Sumatra ninasarvikul on kaks sarve; eesmine on kuni 25 cm kõrge, aga tagumine on vaid madal kühm. [2]
Varem oli sumatra ninasarvik levinud laialt nii Ida-Pakistani, Ida-India, Birma, Tai, Kambodža ja Laose territooriumil, Malaka poolsaarel ning Sumatra ja Kalimantani saarel. Alles on vaid 100–150 isendit, neist Sumatral paarkümmend ja Birmas 20–25, üksikud isendid on veel Kalimantanil, Tais, Kambodžas ja Malakal.[2]
Metsaraie ja põllumajanduskõlvikute laiendamine ning salaküttimine seavad kahtluse alla sumatra ninasarviku eksistentsi vabas looduses.[2]
Sumatra ninasarvikud loomaaedades muuda
Sumatra ninasarvikuid on peetud loomaaedades ligi 150 aastat. Londoni loomaaed hankis kaks sumatra ninasarvikut 1872. aastal. Üks neist, emane Begum, püüti Chittagongist 1868 ja ta elas Londoni loomaaias 1900. aastani, mis on vangistuses elanud sumatra ninasarvikute rekord. Enne väljasuremist oli vähemalt 7 alamliigi Dicerorhinus sumatrensis lasiotis isendit loomaaedades ja tsirkustes.
Vangistuses pole sumatra ninasarvikute paljundamine õnnestunud. Kalkuta loomaaias sündis 1889 üks vasikas, kuid kogu 20. sajandil ei sündinud loomaaedades ühtegi sumatra ninasarvikut. 1972 suri viimane vangistuses peetud sumatra ninasarvik Kopenhaageni loomaaias.
1984–1996 püüti 40 sumatra ninasarvikut loodusest ja viidi maailma loomaaedadesse, et neid vangistuses uurida ja paljundada. 1990-ndate lõpuks ei olnud sündinud ühtegi ninasarvikut ja programm tunnistati ebaõnnestunuks. 1997. aastaks oli 20 vangistatud loomadest surnud.
2001. aasta septembris sünnitas Los Angelese loomaaia emane sumatra ninasarvik Emi pärast hormooniravi terve isase vasika, kes sai nimeks Andalas. Andalas oli esimene vangistuses sündinud sumatra ninasarvik pärast 112 aastat. 30. juulil 2004 sündis Emil vasikas, kellele pandi nimeks Suci. 29. aprillil 2007 poegis Emi kolmandat korda, tuues ilmale isase vasika, kes sai nimeks Harapan.
Viited muuda
- ↑ van Strien, N.J., Manullang, B., Sectionov, Isnan, W., Khan, M.K.M, Sumardja, E., Ellis, S., Han, K.H., Boeadi, Payne, J. & Bradley Martin, E. (2008). Dicerorhinus sumatrensis. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2008.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Loomade elu", 7. kd., lk. 307