Sotsiolingvistika
Sotsiolingvistika on keeleteaduse haru, mis uurib keele ja ühiskonna vahelisi seoseid, sealhulgas keelekasutuse mõju kultuurilistele normidele, ootustele ja kontekstile. Sotsiolingvistika kattub suuresti pragmaatikaga. Ajalooliselt on sotsiolingvistika olnud tihedalt seotud antropoloogilise lingvistikaga, mispärast on nende kahe valdkonna eristamine kahtluse alla seatud.[1]
Sotsiolingvistika pöörab tähelepanu keelekasutuse varieeruvusele kindlate sotsiaalsete tunnustega (nt rahvus, religioon, staatus, sugu, haridustase, vanus) ühiskonnagruppide vahel. Samuti huvituvad sotsiolingvistid sellest, kuidas kasutatakse nende reeglite loomist ja järgimist inimeste sotsiaalsetesse või sotsiaalmajanduslikesse kategooriatesse paigutamisel. Kuna keelekasutus varieerub, erineb see ka sotsiaalsetes klassides.[1]
Sotsiolingvistilise varieerumise uurimiseks on kaht liiki meetodeid: kvantitatiivse sotsiolingvistika ja mitmesuguste kvalitatiivsete uurimissuundade omi. Kui esimene tegeleb eeskätt keelekasutaja ja keele suhetega, siis teine eelkõige keelekasutuse ja situatsiooni suhetega.[2]
Esimesed tänapäeva mõistes keele sotsiaalsete aspektide uurijad olid 1930. aastatel India ja Jaapani keeleteadlased. 1900. aastate alguses uuris neid küll ka šveitslane Louis Gauchat, kuid ükski tema uuring ei pälvinud Läänes erilist tähelepanu. Teisest küljest on keelemuutuste sotsiaalse motiveerimise uuring 19. sajandi lõpulaine aluseks.
Esimesena kasutas sotsiolingvistika mõistet Thomas Callan Hodson oma 1939. aastal ilmunud artiklis "Sotsiolingvistika Indias", mis ilmus antropoloogiaajakirjas Man in India. Läänes kasutasid sotsiolingvistika mõistet 1960. aastatel esimesena lingvistid William Labov Ameerikas ja Basil Bernstein Suurbritannias. Umbes samal ajal tutvustasid lingvistid William Stewart ja Heinz Kloss sotsiolingvistika teooria põhimõisteid, milles kirjeldatakse, kuidas tavakeel varieerub rahvuseti.[1]
Sotsiolingvistika rakendamine muuda
Sotsiolingvist võib sotsiaalsete hoiakute uuringute kaudu kindlaks määrata selle, et mingit konkreetset emakeelt ei peeta sobivaks keeleks, mida kasutada äri- või professionaalses keskkonnas. Samuti võivad sotsiolingvistid õppida grammatikat, foneetikat, sõnavara ja teisi mõne sotsiaalklassi aspekte, nagu ka dialektoloogid õpivad samu asju piirkondlike murrete tundmise jaoks.
Keele muutuste uurimisel tegeldakse sotsiaalsete piirangutega, mis määravad keele kontekstuaalse keskkonna. Lingvistikas tähendab koodivahetuse mõiste erinevates sotsiaalsetes olukordades eri keeleliikide kasutamist.
William Labovit peetakse sageli sotsiolingvistika uurimise asutajaks. Ta on eriti tuntud keele varieerumise kvantitatiivse uuringu tutvustamise ja muutmise poolest, muutes keele sotsioloogia teaduslikuks distsipliiniks.[1]
Traditsiooniline sotsiolingvistiline intervjuu muuda
Pikemalt artiklis Sotsiolingvistiline intervjuu
Sotsiolingvistilised intervjuud on sotsiaalteaduslikes uuringutes andmete kogumise lahutamatu osa. Intervjuu sisaldab uuringu läbiviijat, kes on küsitleja, ja küsitletavat, kes on subjekt või intervjueeritav. Selleks, et mõista konkreetset keelelist vormi ja selle kasutamist subjekti murdes, kasutatakse teatavate kõneregistrite esile kutsumiseks mitmesuguseid meetodeid.
On viis erinevat stiili, ulatudes ametlikust vaba stiilini. Kõige formaalsem stiil avaldub, kui subjekt loeb loendit minimaalsetest paaridest. Minimaalsed paarid on sõnade paarid, mis erinevad ainult ühe foneemi poolest, näiteks cat ja bat ('kass' ja 'nahkhiir'). Kui subjekt loeb sõnaloendit, tekib ametlik register, kuid üldiselt mitte nii ametlik kui minimaalsete paaride puhul.
Lugemise läbimise stiil on kohe peale ametlikku registrit ja intervjuu stiil on, kui intervjueerija saab subjektis esile tuua vabama kõne. Intervjuu stiili vältel on küsitlejal võimalik küsitletavaga vestelda ja püüda temast välja meelitada veel tavalisemat kõnet, paludes tal näiteks meelde tuletada lapsepõlvemälestusi või peaaegu surmalähedast kogemust, mille puhul subjekt süveneb loosse enamgi, sest need mälestused on tihti seotud tugevate emotsioonidega.
Kõige taotletum kõnetüüp on vaba stiil. Seda kõnestiili on vaatleja paradoksi tõttu raske, kui isegi mitte võimatu esile kutsuda. Vabale stiilile kõige lähemale tuleb subjekt siis, kui teda segab lähedane sõber või pereliige või kui ta on sunnitud telefonile vastama. Vaba stiili kasutatakse täiesti kontrollimata keskkonnas, kus subjekt tunneb end mugavalt ja kasutab oma emakeelt ilma sellele mõtlemata.[1]
Sotsiolingvistilised põhitõed muuda
Sotsiolingvistika uurimisala on väga lai, aga on mõni põhikontseptsioon, millest sõltuvad paljud sotsiolingvistilised päringud.[1]
Kõnekogukond muuda
Kõnekommunikatsioon on sotsiolingvistikas kontseptsioon, mis kirjeldab eraldi gruppi inimesi, kes kasutavad keelt unikaalsel ja vastastikku aktsepteeritaval viisil. Seda nimetatakse mõnikord Sprechbundiks. Selleks, et kuuluda kõnekogukonda, peab inimesel olema kommunikatiivne pädevus. See tähendab, et kõneleja oskab keelt kasutada sel viisil, nagu on parasjagu asjakohane.
Kõneleja võib olla kommunikatiivselt pädev ka rohkem kui ühes keeles. Kõnekogukonnad võivad olla sotsiaalsed grupid, näiteks keskkooliõpilased või hiphopifännid, või ka tihedad rühmitused, näiteks perekond ja sõbrad.[1]
Kõrge prestiiži ja madala prestiiži erikujud muuda
Sotsiolingvistilise analüüsi jaoks on ülioluline prestiiži mõiste. Kindlatele kõneharjumustele määratakse positiivne või negatiivne väärtus, mis seejärel rakendatakse kõnelejale. See võib toimida mitmel tasandil ning seda saab realiseerida individuaalse heli/foneemi tasemel või keelevaliku makrotasandil.[1]
Sotsiaalne võrgustik muuda
Sotsiaalne võrgustik on veel üks võimalustest kirjeldada konkreetse kõnekogukonna üksikute liikmete vahelisi suhteid. Sotsiaalse võrgustiku lõtvus või pingelisus võib mõjutada kõneprintsiipe, mida kõneleja vastu võtab. Näiteks võib kontorit või tehast pidada tihedaks kogukonnaks, sest kõik liikmed suhtlevad üksteisega.[1]
Erinevused klassiti muuda
Sotsiolingvistika kui dialektoloogiast eraldi seisev ala viidi läbi linnaosade keelelise mitmekesisuse uurimise kaudu. Kui dialektoloogia uurib keelevariantide geograafilist jaotust, siis sotsiolingvistika keskendub muudele variatsiooniallikatele, näiteks klassile. Klass ja ametikoht on ühiskonnas leiduvatest keelelistest markeritest ühed olulisemad.
Üks sotsiolingvistika põhiuuringuid, mida on raske ümber lükata, näitab, et klassi ja keele valik on omavahel seotud. Tööklass räägib vähem standardkeelt, samas kui madalklass, keskklass ja ülemine keskklass räägivad standardkeelele lähemale. Ülemise klassi ja isegi ülemise keskklassi liikmed võivad sageli rääkida vähem standardkeelt kui keskklass, sest tähtsat rolli mängivad ka klassi individuaalsed püüdlused, mitte ainult klassitase. Samuti mõjutavad kõnemustrit sotsiaalsed pürgimused.[1]
Sotsiolingvistika uurimine Eestis muuda
Kvantitatiivse sotsiolingvistika tõi Eestisse praegune Tartu Ülikooli murrete ja keeleajaloo professor Karl Pajusalu. Tema juhtimisel on tehtud palju uurimistöid. Teine kvantitatiivsete meetodite kasutaja oli Leelo Keevallik. Nende uurimustest on välja tulnud, et põhiline mõjur eesti keele varieerumisel on järgmine: ametlikud situatsioonid on peaaegu ainult normikeelsed ning argised situatsioonid on normikeelest kaugemal. Teine oluline tegur on sugu. Naised on eesti uurimustes enam normikeele järgijad kui mehed. Lisaks on eesti uurimustes eraldi esile tõstetud haridus, millel on samuti tüüpilised seosed varieerumisega: kõrgemalt haritud kihid eelistavad enam normingulisi vorme.[2]
Omaette teema eesti sotsiolingvistikas on viimastel aastatel olnud teoreetiline allkeelte mudelite koostamine. Ehitada on proovitud eesti keele ajaloo sotsiolingvistilise kirjelduse mudeleid ehk luua eesti keele sotsioajaloo aluseid. Sotsioperioodi lähtekoht on fakt, et eri aegadel on ühiskonnas kasutusel allkeelte komplektid, mida kannavad erinevad rahvad ja sotsiaalsed kihid, millel on isesugused sotsiaalsed funktsioonid ja erinev sotsiaalne hierarhia. Ühe sellise komplekti valitsemisaega nimetataksegi sotsioperioodiks.[2]