Sotsiaalne looderdamine
Sotsiaalne looderdamine on psühholoogias kasutatav mõiste, mis kirjeldab indiviidide produktiivsuse langust rühmas töötades. Seda peetakse rühmatöö puhul üheks enim takistavaks teguriks.
Eri uurimuste tulemusel on leitud, et sotsiaalse looderdamise tõttu on rühma tulemused nõrgemad, kui sama suure hulga indiviidide tulemused kokku liidetuna. Üheks sotsiaalse looderdamise põhjuseks peetakse rühmas töötamise puhul esinevat vastutuse hajumise nähtust, kus ükski indiviid ei tunne end tulemuse eest vastutavana. Suurte rühmade puhul võib sotsiaalset looderdamist põhjustada ka indiviidide mulje, et nende panust ei peeta oluliseks. Siiski on tõestatud, et sotsiaalne looderdamine pole vältimatu. Parim võimalus sotsiaalse looderdamise vältimiseks või vähemalt selle vähendamiseks on luua rühmas töötamise puhul struktuur, mis võimaldab mõõta ja jälgida iga rühmaliikme individuaalset panust, misjuures peavad kõik rühmaliikmed sellest teadlikud olema. [1]
Ajalugu muuda
Esmakordselt leidis sotsiaalse looderdamise kohta tõendeid prantslane Max Ringelmann 1913. aastal. Ta viis läbi katse, kus osalejad pidid köit tõmbama nii tugevalt, kui nad jaksasid, ning samal ajal mõõtis köie teises otsas olev mõõteriist tõmbe tugevust. Katse viidi läbi individuaalselt ning kahe, kolme ja kaheksa kaupa. Ilmnes, et mida rohkem inimesi tõmbab köit, seda enam väheneb individuaalne panus. Kahekesi tõmmates rakendati 95% oma jõust, kolmekesi 85% ning kaheksakesi kõigest 49%. Sellest tegi Ringlemann järelduse, et indiviidide soorituse tase jääb rühmas töötades alla nende potentsiaali. Seda nähtust hakati nimetama Ringelmanni efektiks. [2]
Viited muuda
- ↑ Philip C. Mefoh, PhD & Chinonso L. Nwanosike. (2012). "Effects of group size and expectancy of reward on social loafing". IFE PsychologIA, 20(1), 229-240.
- ↑ Kravitz, D.A. and Martin, B. (1986). "Ringelmann rediscovered: The original article". Journal of Personality and Social Psychology, vol. 50, 936-941.