Soontagana
Soontagana on 13. sajandi allikates (kujul Sontagana, Sontackele) mainitud muinaskihelkond Läänemaa lõunaosas. Tegemist oli Ridala muinaskihelkonna kõrval Läänemaa peamise sõjalis-poliitilise jõuga. Liivimaa ristisõja järel läks Soontagana algul Riia piiskopi, hiljem Saare-Lääne piiskopi alluvusse.
Ulatus muuda
Soontagana ulatus tõenäoliselt Pärnu jõe suudmest kuni Vigala jõe alamjooksuni ning Tõstamaa kandist Lavassaare soostiku lääneservani.[viide?] Soontagana keskne piirkond oli arvatavasti hilisema Mihkli kirikukihelkonna alal, suurel soodevahelisel paekõrgendikul tänapäeva Mihkli–Koonga piirkonnas. Lisaks hõlmas ta suurema osa Audru kirikukihelkonnast ja Pärnu kirikukihelkonna põhjaosa. Võimalikuks on peetud ka läänepoolse mereäärse ala (Tõstamaa ja Varbla kirikukihelkondade territooriumi) kuulumist Soontaganasse.[1][2] 1259. aasta soontaganalaste ja Metsepole liivlaste leping mainib liivlaste asuala põhjapiirina Laigaste nina ja Lemmejõge praegusest Eesti-Läti piirist veidi põhja pool. Sellest on järeldatud, et Soontaganasse võis vähemalt alates sellest aastast (aga võib-olla juba varem) kuuluda ka praeguse Lõuna-Pärnumaa väheasustatud rannaala.[3][4]
Soontagana keskne linnus oli Avaste soos Maalinna soosaarel olev Soontagana maalinn. Lähikonnas Keblaste Taaramäel asus veel üks väiksem linnus.[5] Pärnu jõe suudmes asus arvatavasti sadamakoht, mis võis olla Soontagana ja sellega tihedalt seotud naaberkihelkonna Kõrve ühiskasutuses.[1][2] Kihelkonnas asus tähtis Kurese küla, kust lähtus tee Soontagana maalinna. Kurese olulisust kinnitab ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse muististe rohkus.[viide?]
Vanimad teated Soontagana (Sontagana) kohta pärinevad Henriku Liivimaa kroonikast. Seal mainitakse ka kihelkonda nimega Mereäärne (ladina keeles Maritima), Mereäärset maad (terra Maritima) ja mereäärseid inimesi (Maritimi). Kuna Mereäärsele maale ja mereäärsete juurde minek on kroonikas seotud Soontaganasse minekuga, siis on Maritima kihelkonna all silmas peetud ilmselt just Soontaganat. Mereäärne maa on aga tähistanud laiemalt Läänemaa lõunaosa, kus Soontagana oli sõjalis-poliitilises mõttes juhtival positsioonil, või mõnel juhul võib-olla isegi kogu maakonda.[1][2][6] Kristjan Oad on oletanud, et Mereäärne maa oli poliitiline mõiste Soontagana võimuala tähistamiseks, kuhu kuulus enamus Läänemaast.[7]
Ajalugu muuda
Henriku kroonika kohaselt tungis Liivimaa ristisõja ajal toimunud Eestimaa vallutamise käigus 1210/1211. aasta vahetusel Soontaganasse riialaste (Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu), liivlaste, latgalite ja pihkvalaste vägi. Kihelkond rüüstati, põletati maha kolm linnust (asusid võib-olla Keblaste Taaramäel, Virussaare pelgupaigas ja Vatla maalinna kohal) ja põgenevaid inimesi taga ajades jõuti ka naaberkihelkondadesse. Neljandal päeval pöörduti koos röövitud saagiga tagasi.[8][9]
1212. aastal sõlmisid soontaganalased riialaste, liivlaste ja latgalitega kolmeaastase vaherahu.[10][11] 1215./1216. aasta vahetuse paiku liikus riialaste, liivlaste ja latgalite vägi mööda merejääd Soontaganasse, kus pärast külade rüüstamist asuti piirama Soontagana linnust. Lahingu üheksandal päeval alustati rahuläbirääkimisi. Suuri kaotusi kandnud ning vee- ja toidupuuduses soontaganalased nõustusid piirajate esitatud tingimustega ristiusk vastu võtta ja ülikute pojad pantvangideks anda ning sõlmiti rahu. Üheteistkümnendal päeval lubati linnusesse siseneda preestril, kes seal olnud inimesed ristis. Pärast seda piirajad lahkusid.[12][13] 1224. aastal läks Soontagana koos ülejäänud Läänemaaga riialaste omavahelisel kokkuleppel Riia piiskopi võimu alla. Kihelkonna täielik ristimine viidi läbi 1226. aastal.[14][15] Pärast seda minetas Soontagana maalinn sõjalise tähtsuse.[viide?]
1234. aastal loodi Saare-Lääne piiskopkond, mille territooriumile jäi ka Soontagana. Piiskopkonna pealinnaks kujunes esialgu Vana-Pärnu (linnaõigused 1251), mis rajati endise Soontagana sadama juurde. Soontagana tuumikusse rajati Mihkli kihelkond, mille keskus oli kindluskirik (tänapäevane Mihkli kirik).
Soontagana kihelkonna järgi on saanud nime Kaitseliidu Pärnumaa maleva Soontagana malevkond.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Enn Tarvel. Läänemaa seitse kihelkonda. Keel ja Kirjandus 1971, nr 5, lk 292–298
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 407–408
- ↑ Urmas Sutrop, Liivlaste Metsepole maakonna ulatusest põhja suunas muistse iseseisvuse ajal, Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, 2011. Lk 106–116
- ↑ Riina Juurik. Vanemast asustusest ja teedest Edela-Eestis: Saarde ja Häädemeeste kihelkonnad. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool. 2007
- ↑ Vahtre, Sulev. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 76
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. Peatükk XXIX 7, lk 262–263
- ↑ Kristjan Oad, Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit, Juridica 2012, IV, lk 151–158.
- ↑ Vahtre 1990, lk 75–76
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XIV 10, lk 110–113
- ↑ Vahtre 1990, lk 92–94
- ↑ HLK, XVI 1, lk 130–133
- ↑ Vahtre 1990, lk 110
- ↑ HLK, XIX 8, lk 168–169
- ↑ HLK, XXIX 2–8, lk 257–263
- ↑ Vahtre 1990, lk 163, 167–169