Siuru

See artikkel räägib kirjandusrühmitusest; mütoloogilise linnu kohta vaata artiklit siuru (mütoloogia)

---

Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ – Tuglas.

Siuru, 1917

Siuru esimene avalik õhtu toimus 8. oktoobril 1917 Tallinnas Estonia saalis.

Aastail 1917–1919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit.

1919. aastal tekkis siurulaste vahel konflikt, mille tulemusena lahkusid avalikult Marie Under ja Artur Adson. Konflikti tekitas August Gailiti 1919. aasta sügisel läbi mitme Postimehe numbri ilmunud pamflett "Sinises tualetis daam. Paradoksid luulest ja Marie Underist", kus autor pilkas poetessi peenutsevat ja ilutsevat armastusluulet, kasutades teravaid isiklikke väljendeid. Sellisest pilkavast kirjutisest oleks kergemini üle saadud, kui see oleks tulnud väljastpoolt. Kuid kuna rünnati seestpoolt, siis rikuti sellega rühma distsipliini, vaimu ja hävitati ühingu olemasolu mõte. Et viga parandada, leiti vahendaja kaudu lahendus – välja astusid August Gailit ja Henrik Visnapuu ning seejärel tulid ühingusse tagasi Under ja Adson. Nii jäi rühma neli liiget – Under, Semper, Tuglas ja Adson. Järgnes ühingu taastamine kuuele liikmele – allesjäänutega liitusid August Alle ja Johannes Barbarus. Ent see ei päästnud ühingut – lapitud ja paigatud, ei võtnud ta enam hinge sisse. Siuru kui ühing, koguteoste väljaandja ja kirjastus läks hingusele. Aeg oli muutunud, puhkenud Eesti Vabadussõda.

Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid.

Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile.

Kirjandus

• Artur Adson, "Siuru-raamat", Tallinn, Tänapäev, 2007, 2017