Seneca
Lucius Annaeus Seneca noorem (4 eKr Cordoba – 65 pKr Rooma) oli rooma filosoof, kirjanik ja riigimees.
Seneca noorem oli Lucius Annaeus Seneca vanema poeg.[1]
Oraatorina tekitas ta Caligulas kadedust ja pagendati, tõenäoliselt intriigi ohvrina, Korsikale. 49 saavutas Agrippina tema tagasikutsumise.[1]
Seneca sai Nero (sündinud 37) kasvatajaks. Tema nõunikuna valitses ta 54–59 koos oma sõbra Burrusega Vana-Rooma riiki peaaegu piiramatult.[1]
Seejärel sattus Seneca ebasoosingusse. Ta tõmbus 62 riigiasjadest tagasi ja lõpuks tappis end Nero käsul.[1]
Seneca oli üks oma aja rikkamaid inimesi maailmas. Tema varandus oli umbes 300 miljonit sestertsi.[1]
Seneca kirjanduslooming oli rikkalik ja mitmekesine. Ta kirjutas kirju, dialooge, moraliseerivaid traktaate, loodusteaduslikke uurimusi ja peamiselt lugemiseks mõeldud tragöödiaid. Viimased sisaldasid kõlbeliste teemade kõrval müütidest pärinevaid õudusstseene. Tema tragöödiad on hilisemat kirjandust, eriti prantsuse kirjandust tugevasti mõjutanud. Seneca jagas Claudiusele tema eluajal ohtralt meelitusi, aga samal ajal kirjutas ka tema pihta käiva satiiri "Jumaliku Claudiuse kõrvitsakssaamine" ("Apokolokynthosis"), mille avaldas alles siis, kui Claudius 54. aastal suri.[1]
Filosoofiliselt maailmavaatelt oli Seneca stoik, kuigi teda mõjutasid ka Pythagoras, Epikuros ja küünikud. Ta arendas stoa idealistlikke ja religioosseid ideid. Näiteks rõhutas ta eetiliste jumalate ideed ning inimvaimu ja maailmamõistuse jumalikku seostatust. Ta uskus ettemääratusse ehk saatusesse. Seega oli ta kaudselt ristiusu teerajaja. Stoa materialistlik-panteistliku maailmavaate Seneca hülgas ja pühendus eetikale. Ta pidas tähtsaks surmaks valmisolekut, õhutas inimsõbralikkust, üksteisemõistmist ja enesetäiustamist ning ülistas vaesust ja vähenõudlikkust. Ta esitas kõigi inimeste, sealhulgas orjade kõlbelise võrdsuse idee, kuid tunnustas kehtivaid seisusevahesid ega protestinud orjuse vastu. Mõned tema nõudmised olid jäigad, kuid samas kuulutas ta neid ideaalina, mille saavutamist takistavad inimlikud nõrkused. Seega osutus tema moraaliõpetus, kui seda tema enese elukäiguga võrrelda, peaaegu eneseõigustuseks.[1]
Seneca tahtejõud, samuti riigimehetegevus, mis oli märksa kompetentsem kui tema eel- ja järelkäijatel, ning enesetapp, mis nõudis meelekindlust, vastasid täielikult tema põhimõtteile. Sellepärast võib Senecal kriitilisele lugejale olla kõlbelist ja kasvatuslikku mõju.[1]
Teosed eesti keeles muuda
- "Jumaliku Claudiuse kõrvitsakssaamine" ("Apokolokynthosis"), "Moraalikirjad Luciliusele" (1, 2 ja 47). Tõlkinud Astrid Kurismaa. – Rooma kirjanduse antoloogia, Tallinn, Eesti Raamat 1971, lk 421–435 ja kommentaarid lk 643–645
- "Lohutuseks Polybiusele", tõlkinud Kaspar Kolk. "Ema Helviale lohutusest", tõlkinud Janika Päll. Tõlkijate kommentaarid ja saatesõna. – Vikerkaar 1996, nr 8/9, lk 105–140
- "Moraalikirjad Luciliusele". Tõlkinud ja järelsõna: Ilmar Vene. Sari Avatud Eesti Raamat, Tartu, Ilmamaa 1996, 591 lk; ISBN 9985821343; 2., parandatud ja täiendatud trükk: Ilmamaa 2008, 573 lk; ISBN 9789985772744
Viited muuda
Välislingid muuda
Teose "Moraalikirjad Luciliusele" tõlke arvustused muuda
- Anne Lill, "Mõttemõlgutused Seneca üle", Postimees, 19. veebruar 1996
- Jaan Unt, "Mõttemõlgutused Seneca üle II", Postimees, 22. veebruar 1996
- Anne Lill, "Senecast ja filoloogitööst", Postimees, 4. märts 1996
- Marju Lepajõe, "Seneca sünnipäev", Vikerkaar, 8-9/1996, lk 206–207
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Seneca |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Seneca |