Vikipeedia

Saksa tähestik

Saksa tähestik (saksa k deutsches Alphabet) on tähestik, mida kasutatakse saksa keeles kirjutamiseks.

Saksa tähestik on oma olemuselt ladina tähestiku laiendatud versioon. Tänapäeva kujul koosneb see 26 ladina tähestiku põhitähest, kolmest umlauti tähistavast täpitähest (Ä, Ö, Ü) ja teravast s-ist (ß). Terav s esineb valdavalt väiketähena, suurtäht (ẞ) lisati tähestikku alles 21. sajandil ning selle levik on siiani äärmiselt piiratud. Ei suurt ega väikest teravat s-i ei kasutata Šveitsis ja Liechtensteinis, selle asemel kirjutatakse alati SS ja ss.

Number 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. 20. 21. 22. 23. 24. 25. 26.
Suurtähed A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z   Ä Ö Ü   ẞ
Väiketähed a b c d e f g h i j k l m n o p q r s t u v w x y z   ä ö ü   ß
Saksa tähestik fraktuuris (tähtede variantidega ja ligatuuridega), 1750ndad

Areng muuda

Umlauditähtede päritolu muuda

 
Umlauditäppide teke väikese ä näitel
 
Sel 1806. aasta plakatil on umlaut tähistatud veel väikese e-ga täishäälikutähe kohal (vt sõnu König, Bürgerpflicht, Brüder)
 
Tiitelleht aastast 1843, kus ühitatakse vanu ja uusi umlaudi kirjapanemise vorme (vrd nt Länderbeschreibungen ja älteren)

Kolm täpitähte (ä, ö, ü) annavad edasi umlaudi tagajärjel muutunud täishäälikuid. Täpitähed on tekkinud vastava põhitähe (ehk a, o ja u) ja varem umlauti märgistanud e-tähe kombinatsioonist. Sellisel kujul võeti need tarvitusele 16. sajandil. Tänapäeval kasutatakse samasuguseid tähti ka mitmes muus keeles, sealhulgas eesti keeles.

Vanaülemsaksakeelsetes käsikirjades tähistati lühikest ä’d e’ga ning hiljem ka pikka ü’d digrammiga iu, pärast seda kui vastav diftong monoftongiseerus. Tähed o ja u võisid vana- ja keskülemsaksa kirjakeeles tähendada nii o’d ja u’d kui ö’d ja ü’d.[1]

Alates 13. sajandist hakati mõningates käsikirjades kasutama ligatuuri æ pika ehk avatud ä jaoks; teistes pandi umlaudi näitamiseks e või i põhitähe kohale, harvem põhitähe taha. Saksa kurrentkirjas, mille populaarsus 16. sajandist saadik aina kasvas, näeb see väike e välja nagu kaks püstjoont; neist joontest kujunesidki lõpuks välja umlauditäpid.[2][3]

Täpitähtede päritolu annab end tänapäeva kirjapruugis ikka veel tunda, eriti perekonnanimede (Baedeker, Baer) ja kohanimede (Oerlikon, Uerdingen) puhul. Kui klaviatuur ei võimalda täpitähtede sisestamist, trükitakse nende asemel üldjuhul ae, oe ja ue (mitte lihtsalt a, o ja u nagu eesti keeles). Ka ristsõnades asendatakse Ä, Ö, Ü reeglina digraafidega AE, OE, UE.

Terava s-i päritolu muuda

  Pikemalt artiklis ß

Eszett (ß), tuntud samuti kui terav s (saksa k scharfes S), on tekkelt pika s-i (ſ) ja ümmarguse s-i ligatuur, teise versiooni järgi pika s-i ja z-i ligatuur. Sellisel kujul kasutati tähte juba hiliskeskaegses bastardas ja uusaegses fraktuuris.

19. sajandi algusest hakkas saksakeelsetes riikides levima antiikva. Tol ajal ei sisaldanud enamik antiikvašrifte ühtegi sümbolit ß-i jaoks, seega on paljud 19. sajandi trükised valminud ilma selle täheta. 1901. aasta õigekirjakonverentsil määrati siiski kindlaks, et kirjastiilide valukojad peavad oma antiikvašriftidesse ß-i lisama.

Suur terav S muuda

Vaata ka: ẞ

Suurtähtkirjas asendatakse ß-i harilikult tähekombinatsiooniga SS, varem ka SZ. Dokumentides jäeti lühike ß enne mõnikord ka suurtähtkirja puhul muutmata, näiteks kirjutati WEIß, eristamaks perekonnanimesid Weiß ja Weiss. Eraldi suurtähe sisseviimist arutati juba 20. sajandi alguses, siiski ettepanekutest kaugele asi ei jõudnud. Lõpuks võeti 4. aprillil 2008 suur Eszett (ẞ) vastu Unicode’i standardi versiooni 5.1 koodipunkti all U+1E9E latin capital letter sharp s[4] ning 24. juunil 2008 ka ISO/IEC 10646 standardisse. Praegu on ẞ-i kasutus kohanimede puhul ametlikes tekstides Saksamaal kohustuslik.[5]

29. juunil 2017 lisas Saksa õigekirjanõukogu ẞ-i ametlikku reeglistikku.[6] STRASSE asemel (Straße – eesti k tänav) on nüüd võimalik kirjutada ka STRAẞE, suure terava S-iga.[7] Tavaliseks jääb siiski klassikaline kirjaviis STRASSE.

Tähtede nimetused muuda

Hääldus IPA järgi:

  • A/a: [aː]
  • Ä/ä: [ɛː]
  • B/b: [beː]
  • C/c: [t͡seː]
  • D/d: [deː]
  • E/e: [eː]
  • F/f: [ɛf]
  • G/g: [geː]
  • H/h: [haː]
  • I/i: [iː]
  • J/j: [jɔt], Austrias ka [jeː]
  • K/k: [kaː]
  • L/l: [ɛl]
  • M/m: [ɛm]
  • N/n: [ɛn]
  • O/o: [oː]
  • Ö/ö: [øː]
  • P/p: [peː]
  • Q/q: [kuː], Austrias [kveː] (välja arvatud matemaatikas)
  • R/r: [ɛʁ]
  • S/s: [ɛs]
  • ẞ/ß: [ɛs't͡sɛt]
  • T/t: [teː]
  • U/u: [uː]
  • Ü/ü: [yː]
  • V/v: [faʊ]
  • W/w: [veː]
  • X/x: [ɪks]
  • Y/y: ['ʏpsilɔn]
  • Z/z: [t͡sɛt]

Kirjakeeles tähtede nimetusi tavaliselt välja ei kirjutata, näiteks lause: Vogel schreibt sich mit V, nicht mit F (Vogel [lind] kirjutatakse V-ga, mitte F-iga). Eranditeks on ebatavalisemad nimetused:

  • J/j-i kohta: Jot
  • Y/y-i kohta: Ypsilon
  • Z/z-i kohta: Zet või Zett
  • ẞ/ß-i kohta: Eszett või scharfes S ('terav S')

Kõik tähtede nimetused on kesksoost: das A, das Ypsilon, das Zett jne.

Tähtede järjekord muuda

 
Saksa tähestik käsitsi kirjutades. Umlauditähed on siin esitatud eraldi, ß kõigi väiketähtede lõpus.
 
Saksa tähestik, pilt 1958. aastast (SDV): siin järgneb ß s-ile.

26 põhitähe järjekord on ladina tähestikku kasutavate keelte jaoks standardne:

  1. A/a.
  2. B/b.
  3. C/c.
  4. D/d.
  5. E/e.
  6. F/f.
  7. G/g.
  8. H/h.
  9. I/i.
  10. J/j.
  11. K/k.
  12. L/l.
  13. M/m.
  14. N/n.
  15. O/o.
  16. P/p.
  17. Q/q.
  18. R/r.
  19. S/s.
  20. T/t.
  21. U/u.
  22. V/v.
  23. W/w.
  24. X/x.
  25. Y/y.
  26. Z/z.

Täistähestiku loetlemisel paigutatakse umlauditähed enamasti kõige lõppu, ß kas s-i järele või umlauditähtede järele:

a b c d e f g h i j k l m n o p q r s t u v w x y z   ä ö ü   ß (1)
a b c d e f g h i j k l m n o p q r s ß t u v w x y z   ä ö ü (2)
A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z   Ä Ö Ü   ẞ (1)
A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S ẞ T U V W X Y Z   Ä Ö Ü (2)

Tähestikulisel järjestamisel võrdub ß ss-iga, umlauditähtede puhul eristatakse kahte strateegiat:[8]

  1. Sõnaraamatu järjestamine: Ä, Ö ja Ü vaadeldakse kui A, O ja U (Alter, älter, Altes).
  2. Telefoniraamatu järjestamine (pärisnimede puhul): Ä, Ö ja Ü vaadeldakse kui Ae, Oe ja Ue.

Tähtede arv muuda

Vastus küsimusele, mitu tähte kuulub saksa tähestikku, sõltub sellest, kas nummerdada umlauditähed ä, ö, ü ja terav s või mitte. Levinud on kolm visiooni:

  1. 26 tähte – võetakse arvesse ainult põhitähed, ä’d, ö’d, ü’d ega ß’i mitte.
  2. 30 tähte – võetakse arvesse kõik tähed, sealhulgas ka ä’d, ö’d, ü’d ja ß’i.[9]
  3. 27 tähte – ß võetakse arvesse koos põhitähtedega, aga umlauditähti mitte.[10]

Kui mõista tähestikku kui kõigi keele kirjapanemiseks kasutatavate kirjamärkide kogumit, on loogiline iseseisvate tähtedena vaadelda ka umlauditähti ja teravat s-i.[11]

Teise arvamuse kohaselt peab tähestikku defineeritama kui kindlaks määratud järjekorras tähtede kogumit.[12][13] Sellega, et umlauditähtedel ja teraval s-il üldaktsepteeritud järjekorranumber puudub, põhjendatakse, et tegelikult on tähestikus ainult 26 tähte.[14][15][16] Umlauditähtede ja terava s-i kohta öeldakse siis, et need lisanduvad tähestikule (dazukommen)[14][15] või et 26 tähestiku tähe kõrval on olemas neli eritähte (Sonderbuchstaben).[16]

Veel üheks argumendiks 26 tähe süsteemi poolt on, et ä, ö, ü ja ß ei olevat kirjamärkidena piisavalt iseseisvad, kuna need on välja arenenud kahe tähe kombinatsioonidest ning võidakse ka tänapäeval digraafidega asendada. Sellegipoolest erineb ß ä’st, ö’st ja ü’st oma originaalsema kuju poolest, samal ajal kui umlauditähed on sisuliselt vaid põhitähtede diakriitilised variatsioonid. Viimasel asjaolul põhineb kolmas tõlgendus, mille järgi tähestik koosnevat 27 tähest, a’st kuni z’ ja ß’ini.[10] Pärast seda, kui ß’ile loodi suurtähe kuju, on sagenenud ettepanekud kuulutada see 27. täheks.[17][18]

Tähestikku mittekuuluvad tähed muuda

Näitamaks, et e või i ei moodusta kõrvaloleva täishäälikutähega digraafi ega diftongi, tarvitatakse saksa keeles fakultatiivselt treemat (seega täpitähti ë ja ï). Peamiselt esineb treema võõrapärastes pärisnimedes (Aëtius, Alëuten, Aïr), vahel ka saksapärastes (Piëch, Hoëcker). Tänapäeva õigekirjareeglid treema kasutust ei reglementeeri.[19]

Mugandamata võõrsõnades tuleb ette ka muid tähti või tähevariatsioone, näiteks é prantsuse laenudes: Attaché (atašee), Café (kohvik).[20]

Viited muuda

  1. ↑ H. Paul, H. Moser, I. Schröbler: Mittelhochdeutsche Grammatik, Tübingen 1975, ISBN 3-484-10233-0; § 6
  2. ↑ Albert Derolez (2003). The Palaeography of Gothic Manuscript Books: From the Twelfth to the Early Sixteenth Century. Cambridge University Press. Lk 188. ISBN 978-0-521-80315-1.
  3. ↑ Bernhard Bischoff (1990). Latin Palaeography: Antiquity and the Middle Ages. Cambridge University Press. Lk 135. ISBN 978-0-521-36726-4.
  4. ↑ Specification for the Unicode Standard, Version 5.1.0
  5. ↑ StAGN: Empfehlungen und Hinweise für die Schreibweise geographischer Namen, 5. Ausgabe 2010.
  6. ↑ Neue Rechtschreibregel: Im Deutschen gibt es jetzt ein großes Eszett rp-online.de, 29. Juni 2017.
  7. ↑ Amtliches Regelwerk, § 25 E3: „Bei Schreibung mit Großbuchstaben schreibt man SS. Daneben ist auch die Verwendung des Großbuchstabens ẞ möglich. Beispiel: Straße – STRASSE – STRAẞE.“
  8. ↑ Vastavalt normile DIN 5007:1991.
  9. ↑ Diana Šileikaitė-Kaishauri (Universität Vilnius): Einführung in die Phonetik und Phonologie des Deutschen (PDF), S. 45: Das deutsche Alphabet besteht aus 30 Buchstaben. („Saksa tähestik koosneb 30 tähest.“)
  10. ↑ 10,0 10,1 Wolfgang Schindler, Skript zur Vorlesung Das deutsche Schriftsystem an der Ludwig-Maximilians-Universität München, Version 03–20, S. 25 (PDF-Download).
  11. ↑ Helmut Glück määratleb leksikonis Metzler Lexikon Sprache (2., laiendatud väljaanne, Metzler, 2000) tähestiku kui „tähestikulise kirjasüsteemi kirjamärkide inventari“ (Inventar der Schriftzeichen eines alphabetischen Schriftsystems). Seda täiendab järgmine kirjeldus: „Paljud tähestikud sisaldavad suuremat tähtede arvu kui tähestikulises nimekirjas (saksa k nt ä, ö, ü, ß).“ (Viele A[lphabete] enthalten eine größere Anzahl an Buchstaben als ihre Alphabetliste (im Dt. z. B. ä, ö, ü, ß).)
  12. ↑ Duden, Standardwörterbuch Deutsch als Fremdsprache (2018), sõna Alphabet (tähestik): „Kindlasse järjekorda seatud ühe kirjasüsteemi tähed“ (In einer festgelegten Reihenfolge angeordnete Buchstaben einer Schrift), näidislausega: „Saksa tähestikus on 26 tähte“ (Das deutsche Alphabet hat 26 Buchstaben).
  13. ↑ Alphabet (tähestik) Saksa keele digitaalsõnastikus, jagu „Etümoloogia“: „Keele tähtede kindlaks määratud järjestus“ (Festgelegte Abfolge der Buchstaben einer Sprache).
  14. ↑ 14,0 14,1 Nese Kilinc: Deutsche Sprache, schwere Sprache: Ursachen für die Problematik beim Erwerb der Zweitsprache Deutsch bei türkischen Kindern. Diplomica Verlag, 2015. S. 31 (online bei Google Books)
  15. ↑ 15,0 15,1 Das Alphabet (PDF, Quelle: Cornelsen Verlag, 2006)
  16. ↑ 16,0 16,1 Wissenswertes über das deutsche Alphabet deutsch-als-fremdsprache-lernen.de
  17. ↑ Andreas Stötzner: Der 27. Buchstabe. Logik und Formung des versalen Eszetts. In: Signa, Ausgabe Nr. 9, 2006, S. 39–61.
  18. ↑ Buchstabe Nr. 27: Das große Esszett, merkur.de, 11. Mai 2009.
  19. ↑ A Laut-Buchstaben-Zuordnung (Deutsche Rechtschreibung 2016): mainitakse ainult täpitähti ä, ö ja ü. Vaadatud 09.06.2022.
  20. ↑ A Laut-Buchstaben-Zuordnung (Deutsche Rechtschreibung 2016): In Fremdwörtern und fremdsprachigen Eigennamen kommen außerdem Buchstaben mit zusätzlichen Zeichen sowie Ligaturen vor (zum Beispiel ç, é, â, œ). („Peale selle tuleb võõrsõnades ja võõrapärastes pärisnimedes ette lisamärkidega tähti ning ligatuure (näiteks ç, é, â, œ).“) Vaadatud 09.06.2022.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Saksa_tähestik&oldid=6395391"