Saint-Sulpice'i kirik
Saint-Sulpice on roomakatoliku kirik Prantsusmaal Pariisis 6. linnaosas Odeóni kvartalis. See on pühitsetud 7. sajandil elanud prantsuse piiskopile ja pühakule Sulpitius Vagale.
| Saint-Sulpice’i kirik | |
|---|---|
 Kiriku sisevaade | |
| Riik | Prantsusmaa |
| Asukoht | Pariis |
| Ehituse algus | 1646 |
| Ehituse lõpp | 1870 |
| Koordinaadid | 48° 51′ 4″ N, 2° 20′ 5″ E |
 | |
Saint-Sulpice on Notre-Dame’i katedraali järel suuruselt Pariisi teine kirik.
Ajalugu muuda
Praeguse kiriku paigas on varem asunud 13. sajandil ehitatud romaani kirik, mida täiendati 1631. aastani. Uut hoonet hakati ehitama 1646. aastal preester Jean-Jacques Olier (1608–1657) eestvedamisel. Hoonele pani nurgakivi Prantsusmaa kuninganna Austria Anna. Ehitama hakati algselt arhitekt Christophe Gamardi 1636. aastal tehtud projekti järgi, aga kodusõja tõttu jäid tööd soiku ning 1660. aastaks valmis vaid peakabel. Arhitekt Daniel Glittard koostas uue üldplaani, mille alusel valmisid altariruum, kooriümbriskäik, kabelipärg, transept ja põhjaportaal, seejärel seiskusid tööd rahapuuduse tõttu. Kirik valmis 1870. aastal.
Kiriku juurde kuulus seminar, kus valitses mitteortodoksne vaim, ja see oli ka mõnede salaühingute kohtumispaik.
Roosijoon muuda
Saint-Sulpice’i kiriku muudab eripäraseks kiriku sümmeetriaga vastuollu minev poolviltu üle kirikupõranda libisev kuldne kitsas poleeritud ja märgistatud vaskriba. See on tunnipakk, päikesekellaga sarnanev astronoomiline vahend – roosijoon. Joon liigub üle peaaltari, lõikab kaheks armulauavõre ja läbib kogu kiriku, kuni käändub Egiptuse obeliski jalamil 90-kraadise nurga all üles ning tõuseb mööda obeliski selle püramiidja tipuni. Lõunapoolse transepti ümaraknast sisse paistvad päikesekiired liiguvad iga päev piki seda joont, märgistades aja kulgu ühest pööripäevast teise. Tunnipaku kavandas inglise kellassepp ja astronoom Henry Sully[1] ning seda on aegade jooksul kasutatud ka teaduslikeks mõõtmisteks.
Roosi sümbolit on seostatud ilmakaartega. Algselt kujutati tuulteroosil (roosikujutisega kompassil) ehk kompassiroosil 32 tuulesuunda, praeguseni kasutatakse navigatsioonivahendina kompassiroosi, kus põhjasuunda osutab stiliseeritud nooleots – fleur-de-lis (eelkõige Prantsuse monarhia sümbol). Maakera nn roosijoon on meridiaan. Algselt võtsid navigaatorid nulljooneks Saint-Sulpice’i kirikut läbiva meridiaani. 1888. aastal viidi see Suurbritanniasse Greenwichi. Nõnda on Saint-Sulpice’i kiriku roosijoon omamoodi mälestusmärk maailma esimesele algmeridiaanile.
Huvitavat muuda
Saint-Sulpice’i kirikut on mainitud ka Dan Browni menuraamatus "Da Vinci kood", kus sellele viidatakse kui Egiptuse jumalanna Isise templi varemetele püstitatud pühakojale. Tegemist on siiski autori fantaasiaga.[2]
Saint-Sulpice’is on ristitud markii de Sade ja Charles Baudelaire ning abiellunud Victor Hugo (aastal 1822).
Saint-Sulpice on ka põlenud. 17. märtsil 2019 puhkenud tulekahjus said kannatada peauksed ja trepp nende läheduses. Uurimises selgitati välja, et tegu ei olnud õnnetuse, vaid süütamisega.[3]
Viited muuda
- ↑ Michel Rougé (2009). The Gnomon of the Church of Saint-Sulpice. Pariis: Church of Saint-Sulpice. Lk 7–12.
- ↑ Tim O'Neill (2006). "Chapter Nineteen". History vs The Da Vinci Code. Vaadatud 4. detsembril 2020.
- ↑ Marie-Anne Gairaud (12. märts 2019). "Paris : l'incendie à l'église Saint-Sulpice n'était pas accidentel". Le Parisien. Vaadatud 10. detsembril 2020.
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Saint-Sulpice'i kirik |