Saatan

Saatan (heebrea keeles שָּׂטָן, sāṭān 'vastane'; kreeka keeles σατάν, satan; araabia keeles شيطانالخَنَّاس, shaitan 'eksinu') on ingel või deemon monoteistlikes religioonides.

Judaistlikus müstikas on Saatan Jahve püha viha kehastus. Kabala kohaselt hõlmab jumalik täius ka kurjuse jõude ning seda kajastab õpetus Jumala ühest avaldumisvormist Saatana või Samaeli märgi all. Vana testamendi Hiiobi raamatus on Saatan Jahve laps – ingel tema lähikonnas. Ta esineb inimsoo vastase ja süüdistajana, kes püüab paljastada inimloomuse pahelisust. Vana testamendi kohaselt lõi Jumal maailma täiuslikuna, seega ei saanud ka Saatan loomupäraselt kuri olla – kurjus on hilisema nn langemise tagajärg. Saatana ja tema pooldajate languse põhjuste kohta on eri, peamiselt apokrüüfilistes, evangeeliumites eri selgitusi. Ühtede järgi oli selleks uhkus ja kadedus ning vastuhakk Jumala tahtele, teiste kohaselt on langemine tingitud inglite loomuvastasest ihast inimeste vastu.

Satanismis peetakse Saatanat inimese tõelise olemuse sümboliks ja religioosses satanismis seostatakse Saatanat paganlike jumalatega, näiteks Šiva või Enkiga. Saatanat peetakse ka deemonite juhiks.

Kristluses on Saatan enamasti kurjust kehastav olend. Saatan on tuntud ka nimedega Kurat, Pimeduse Vürst, Peltsebul, Mefisto ja Lucifer. Demonoloogias ja angeloloogias tehakse neil vahet, liigitades neid ja teisi olendeid kas langenud inglite või deemonite hulka ning täpsustatakse nende kurjuse olemust.

Keskaegse arusaama kohaselt võis kurat võtta ükskõik millise kuju. Siiski oli tunnuseid, mida sageli seostati Saatanaga. Üheks selliseks oli must värv – kuradit kujutati musta värvi või mustanahalisena. Teine iseloomulik värv oli punane, mis ilmselt sümboliseeris verd ja (põrgu)tuld. Välimuses andsid tooni koletislikud, loomalike ja inimlike tunnuste kombinatsioonid. Sageli kujutati Saatanat kas hiiglase või kääbusena. Levinud oli ka kujund kolmepealisest Saatanast. Usuti, et sageli püüab Saatan oma tegelikku kuju varjata ning ilmub eesmärgist sõltuvalt mõne (sageli ahvatleva või austusväärse) inimese või loomana. Loomadest, keda kuradiga seostati, olid kõige tüüpilisemad madu, koer, sokk, nahkhiir ja kaaren. Saatan võis esineda ka elutu objektina, nagu karikas, kivi jne.

Ülo Valgu raamatu kohaselt vastandub Saatan kristluses pigem peaingel Miikaelile. Samas märgib ta, et selline vastandumine on keskaegsete kirikutegelaste "kõva töö vili", sest tol ajal levis arusaam Jahvest kui heast ning Saatanast kui halvast poolusest, mis läks aga vastuollu monoteismi põhimõttega.

Islamis oli Saatan (araabia keeles إبليس või شيطان) peaingel, kuni Allah ta pagendas. Koraanis esineb kurat ka Aadama ja Eeva pattulangemise õhutajana Piibli mao asemel.

Saatan kristlikus tähenduses võib olla kurjust kehastav olevus või ka maailma kurjuse kogusumma. Saatan kurjuse kogusummana on abstraktsioon, mis võtab kokku kõik tegelikkuses eksisteeriva kurja – näiteks suvaline valitud kurjategija on sel juhul osa Saatanast ja Saatan vastandub siis abstraktsele Kristusele.

Vaata ka

• demonoloogia mõisteid
• kurat
• jumal
• satanism

Kirjandus

• Ülo Valk. Kurat Euroopa usundiloos. Sissejuhatus demonoloogiasse. Vikerkaar. Tallinn. 1994.

Välislingid

• Kurat ja Saatan – Christadelphian