Sünteetiline evolutsiooniteooria
Sünteetiline evolutsiooniteooria on bioloogias 1930. aastatel välja kujunenud neodarvinistlik teooria, misläbi ühendati Charles Darwini loodusliku valiku teooria (mis seletab liikide evolutsiooni) Gregor Mendeli geneetikateooriaga (mis tegeleb pärilikkusega). Sellega sai evolutsiooniteooria aluseks populatsioonigeneetika.
Tähtsamate teadlaste seas, kelle uurimused aitasid kaasa sünteetilise evolutsiooniteooria kujunemisele, olid Ronald Fisher, Theodosius Dobzhansky, J. B. S. Haldane, Sewall Wright, Julian Huxley, Ernst Mayr ja George Gaylord Simpson.
Sünteetilise evolutsiooniteooria kujunemine muutis neodarvinismi enam kui pooleks sajandiks bioloogia valdavaks lähenemisviisiks.
Ajalugu muuda
Mendeli seadused taasavastati 1900. Oli aga lahkarvamusi selle suhtes, millisele muutlikkusele looduslik valik toimib. Biomeetria koolkond, mille eesotsas oli Karl Pearson, lähtus Darwini mõttest, et evolutsiooni seisukohast mängivad rolli väikesed erinevused. Mendeliaanide koolkond, mille eesotsas oli William Bateson, leidis aga, et Mendeli uurimus tõi välja evolutsioonimehhanismi suurte erinevuste korral.
Lõpuks lahendas selle probleemi Ronald Fisher, kes 1918 avaldas artikli "On the correlation between relatives on the supposition of Mendelian inheritance", milles ta mudeli abil näitas, kuidas katkeline muutlikkus võib olla paljude lookuste toime tulemus. Seda peetakse üldiselt sünteetilise evolutsiooniteooria alguseks.
Sünteetilise evolutsiooniteooria seisukohad muuda
Sünteetilise evolutsiooniteooria järgi selle 1930. ja 1940. aastateks väljakujunenud kujul tekib geneetiline muutlikkus populatsioonides juhuslikult mutatsioonide tõttu (praegu teatakse, et mutatsioone tekitavad vead DNA replikatsioonis) ja rekombinatsiooni tõttu (see on homoloogiliste kromosoomide ristsiire meioosi ajal). Evolutsioon seisneb põhiliselt alleelisageduste muutumises põlvkondade lõikes geenitriivi, geenisiirde ja loodusliku valiku tagajärjel. Liigiteke leiab aset järk-järgult, kui populatsioonid geograafiliste barjääride tõttu reproduktiivselt isoleeruvad.
Edasine areng muuda
Pärast esialgset väljakujunemist 1930. ja 1940. aastatel on sünteetilise evolutsiooniteooria areng jätkunud. Märkimist väärib niinimetatud Williamsi revolutsioon pärast seda, kui George C. Williams 1960. aastatel tuli välja geenikeskse vaatega evolutsioonile.
XX sajandi lõpust alates on aga sünteetiline evolutsiooniteooria ehk neodarvinism saanud olulise kriitika osaliseks. Välja on kujunenud nn laiendatud süntees,[1] mis rajab uue paradigma evolutsiooniteoorias. Paljud darvinistliku sünteetilise evolutsiooniteooria seisukohad on sellega kas ümber lükatud[2] või on need üldisema teooria erijuhtudeks.[3]
Vaata ka muuda
Kirjandust muuda
- Mayr, E. (2004). 80 aastat vaatlusi evolutsioonimaastikul. Akadeemia 12 (189), 2596–2603. (Eesti keelde tõlkinud Kalle Hein.)
Viited muuda
- ↑ Pigliucci, Massimo; Müller, Gerd B. (eds.) 2010. Evolution: The Extended Synthesis. Cambridge: The MIT Press.
- ↑ Noble, Denis 2016. Elu muusika: Bioloogia teispool geene. Tõlkinud Lauri Laanisto, järelsõna Kalevi Kull. (Roheline Raamat.) Tallinn: Varrak.
- ↑ Kull, Kalevi 2016. What kind of evolutionary biology suits cultural research. Sign Systems Studies 44(4): 634–647.