Vikipeedia

Süütuse presumptsioon

 See artikkel räägib kriminaalõiguslikust mõistest; Scott Turowi romaani kohta vaata artiklit Süütuse presumptsioon (romaan)

Süütuse presumptsioon on kriminaalmenetluse põhimõte, mille järgi kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Süütuse presumptsioon sisaldub põhiseaduse §-s 22 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikes 2. Süütuse presumptsioon on piiratud kriminaalmenetlusega, sest üksnes kriminaalmenetlus võib viia selliste avaliku hukkamõistu rangemate vormideni nagu vabadusekaotus.

Süütuse presumptsiooni üldmõiste sisaldab mitut üksikõigust ja põhimõtet:

  1. õigus süütuse eeldusele;
  2. süü tõendamiskoormise asetamine riigile;
  3. õigus vaikida;
  4. õigus ennast mitte süüstada;[1]
  5. õigus kahtluste tõlgendamisele süüdistatava kasuks (in dubio pro reo).[2]

Võimalik on vaadelda süütuse presumptsiooni laiema kõlbelise paradigmana, seonduvana au ja hea nime kaitse, inimväärikuse ning väljendusvabaduse kaalutlustega.[3]

Õigus süütuse eeldusele muuda

Kriminaalmenetluses on süüdistatav süütu kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni. See tähendab, et enne kohtuniku süüdimõistvat otsust ei tohi kedagi pidada süüdiolevaks. Kohtus õigeks mõistetud isikut ei tohi pärast kohtuotsust süüdiolevaks nimetada.

Õigus süütuse eeldusele hõlmab ka kaudseid väljaütlemisi, mis enneaegu vihjavad inimese süüle.[4] Süütuse presumptsiooni peavad järgima eelkõige riigiametnikud nii kohtus kui ka väljaspool kohut. Kuigi tänapäeval ei laiene süütuse presumptsiooni kohustus eraisikutele, on laialt levinud arusaam, et süütuse presumptsiooni peaksid arvesse võtma ka kohtuasja kajastavad isikud ning meedia.[5]

Näide. Süütuse presumptsiooni on rikutud, kui meedia avaldab kahtlusaluse varasemate kuritegude või muude taunitavate tegude kohta infot, mis võib info saajat kallutada kahtlusalust süüdi pidama.[5]

Süü tõendamis koormise asetamine riigile muuda

Kriminaalmenetluses lasub süüaluse süü tõestamise kohustus riigil. See tähendab, et süüdistatav ei pea tõendama, et ta on süütu, vaid riik peab leidma legaalselt piisavalt asitõendeid, et tõestada süüdistatava süü.

Näide: Asitõendite kogumine ebaseaduslikult ning nende kasutamine kohtus süüdistatava vastu on vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega.[6]

Näide: Kui prokuratuur ei suuda leida piisavalt tõendeid süüdistatava vastu, siis süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt otsustaks kohus süüdistatava kasuks.[7]

Õigus vaikida muuda

Kedagi ei saa sundida tunnistama enda või enda lähedaste vastu.[8]

Näide: Süüdistatava abikaasa keeldus kohtus süüdistatava vastu tunnistamast.

Samuti ei tohi ametnik ütlusi kogudes kasutada jõudu ega ähvardusi. Ametnikel pole õigust kasutada survestavaid meetodeid informatsiooni kätte saamiseks ning nad peavad austama isiku soovi vaikida. Juhul kui hoolimata keelust on ametnik kasutanud informatsiooni saamiseks jõudu või muid mõjutusvahendeid, näiteks ähvardamist, on õigus kohtul otsustada, kas asitõendid võtta arvesse või mitte. Kohus peab arvestama ametniku survestamise tugevust, asitõendite väärtust, süüdistatava kuriteo raskusastet ning asjaolu, kas süüdistataval on olnud võimalust ennast kaitsta ja tõendeid vaidlustada.[8]

Näide: Hoolimata asjaolust, et politsei kasutas mõjutusvahendeid asitõendite kogumiseks, otsustas kohus kuriteo tõsisust silmas pidades tõendeid arvesse võtta ja kahtlusalune süüdi mõista.

In dubio pro reo muuda

  Pikemalt artiklis In dubio pro reo

In dubio pro reo tähendab õigust kahtluste tõlgendamisele süüdistatava kasuks. Kriminaalmenetluses, kus prokuratuur ei ole suutnud esitada piisavas koguses asitõendeid, et kindlat süüd tuvastada, tuleb kohtuotsus teha kahtlusaluse kasuks. In dubio pro reo põhimõte aitab terve kriminaalmenetluse vältel tuletada riigiametnikele meelde, et iga uus süütõend väärib käsitlemist süütuse presumptsiooni põhimõtteid silmas pidades. Sellest hoolimata kindlustab in dubio pro reo põhimõte, et kohtuotsuse tegemisel ei mõistataks inimesi süüdi väheste asitõendite alusel.[9]

Näide: kohus mõistis asitõendite puudumise tõttu süüdistatava õigeks.

Riigikohus on öelnud, et kui otsestest ja/või kaudsetest tõenditest hoolimata kaheldakse kriminaalmenetluses ikka veel selles, kas süüdistatav on süüdi, siis tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole ja otsustada süüdistatava kasuks.[10]

Viited muuda

  1. ↑ Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/343 art 7 lg 2
  2. ↑ Rait Maruste, "Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse." Lk 383.
  3. ↑ Samas. Lk 386.
  4. ↑ "Süütuse eeldamine". inimoigustegiid.ee. Vaadatud 17.11.2020.
  5. ↑ 5,0 5,1 "Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne". 2017. § 22, p 14. Vaadatud 17.11.2020.
  6. ↑ The European Court of Human Rights (11.07.1988). "CASE OF SCHENK v. SWITZERLAND". Application no. 10862/84 p 50. Vaadatud 17.11.2020.
  7. ↑ RKKK (13.11.2019). "1-17-8179". P 10. Vaadatud 17.11.2020.
  8. ↑ 8,0 8,1 "Õigus ütlusi mitte anda". inimoigustegiid.ee. Vaadatud 17.11.2020.
  9. ↑ "Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne". pohiseadus.ee. 2017. § 22, p 2. Vaadatud 17.11.2020.
  10. ↑ RKKK (7. mai 2007). "3-1-1-12-07". P 8. Vaadatud 17.11.2020.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Süütuse_presumptsioon&oldid=6322363"