Sõjafotograafia

Sõjafotograafia on fotograafia haru, mis tegeleb sõjategevuse ja selle tagajärgede pildistamisega.

Sõjafotograafia muutis seda, kuidas inimesed tunnetasid sõda ja kuidas uudiste väljaanded serveerisid relvastatud konflikti. Kuigi inimesed ei pruugi täielikult mõista sõja halastamatut reaalsust uudist tekstina lugedes, siis enamasti suudavad nad kohe haarata artiklis olevaid sõjapilte. Sõjafotograafia on alati olnud vastuoluline, seda nii võitlusfotograafia selgesõnalises olemuses kui ka potentsiaalses piltide tsenseerimises. Mõlemad aspektid kehtivad ka tänapäeval samamoodi nagu siis, kui Mathew Brady meeskond tegi esimesed fotod Ameerika kodusõjast 1860. aastatel.

Sõjafotograafia ajalugu

Ameerika kodusõja ajal tegid fotograafid esimest korda sõjast pilte. Tehtud pildid lahingutest ja surmast šokeerisid avalikkust, kes oli harjunud nägema sõja kujutamist kui romantilist ja üllast ettevõtmist.

I maailmasõja alguseks oli võitlusfotograafia eksisteerinud juba pool sajandit, kuid siiski ei tehtud I maailmasõjast palju fotosid ja seda tänu laialdasele sõjaväe tsensuurile. II maailmasõja ajal ergutas võitlusfotograafia nii patriotismi kui ka avalikku vägivalda, kulmineerudes kohutavate piltidega natsistlikest koonduslaagritest.

Alates II maailmasõjast on sõjafotodest saanud tavanähtus. Vietnami sõda tõestas, et sõjafotograafia suudab kõigutada avalikku arvamust sõjast. Kuulsaimate Vietnami sõja fotode hulka kuuluvad foto väikesest jooksvast tüdrukust, kes on napalmirünnakust põlenud, ja foto My Lai külas toimunud vietnamlaste massimõrvast, mille korraldasid USA sõjaväelased.

Viimastel aastakümnetel on sõjafotograafia kajastanud nii Lahesõda kui ka Afganistani ja Iraagi invasiooni. Kõikidel juhtudel mõjutasid sõjafotod nii sõja toetajaid kui ka vastaseid.

Sõjafotograafia ohud

Sõjafotograafid asetavad ennast fotosid tehes suurde hädaohtu. Kuigi rahvusvaheline õigus aitseb ajakirjanikke ja fotograafe, on mõlemad siiski sõjas sihtmärgid. Lisaks sõjatsoonile omastele ohtudele võetakse mõnikord sõjafotograafe ka tahtlikult sihile, röövitakse või hukatakse. Tõendid selle kohta ilmnesid Iraagi sõja ajal, kui fotograafe rööviti.

Sõjafotograafia subjektid

Sõjafotod sõjast hõlmavad laia subjektide hulka ja seda nii lahinguväljal kui ka tagalas. Pildid sõjast ja võitlusest on ainult üks sõjafotograafia teema. Sageli näitab võitlusfotograafia pilte pärast konflikti, kujutades hävitatud hooneid ja ohvreid. Võitlusfotograafiat on süüdistatud avalikkuse tundetuks tegemises vägivalla- ja surmastseenides suhtes. Tegelikult püüavad aga paljud fotod joonistada sõjale inimlikku nägu. Sellise nurga alt tehtud fotod võivad näiteks kujutada väsinud sõdurit, tsiviilelanikke lahingutegevuse alalt lahkumas või siis lapsi, kes on jäänud sõjale jalgu.

Kui sõjafotograafia teemad varieeruvad oma loomult, siis on ka olemas teatud tabuteemad. Seda on näiteks sõjavangide teema, mida käsitletakse kui alana, mida ei tohiks humanistlikust vaatevinklist lähtuvalt jäädvustada. Kuigi sõjavägi teeb õhufotosid vangistatud sõduritest, siis fotosid sõjavangidest käsitletakse mittevajaliku alandusena.

Terroristlikud rühmitused, mis opereerivad Iraagis, on meedias kajastanud vangistatud Ameerika sõjaväepersonali, solvates nii Ameerika avalikkust.

Sõjafotograafia ja avalikkus

Sõjafotograafial võib olla väga mõjusaid tagajärgi avalikule arvamusele ja selle kujundamisele. Mõnikord tugevdavad fotod sõjast usku, et sõda on õigustatud, ergutades rahvuslikke tundeid ja solidaarsust sõdurite seas. Sellised pildid näitavad oma riigi sõjaväge positiivses valguses või kujutavad vastase sõjaväe kuritegusid.

Samas võib olla sõjafotodel täiesti vastupidine efekt, pöörates avaliku arvamuse sõja vastu. Vietnami sõja fotod olid selle väga heaks näiteks.

Pidev fotode pealevool surnud Ameerika sõduritest Vietnamis pööras avaliku arvamuse aeglaselt, kuid kindlalt sõja vastu, sest avalikkus hakkas arvama, et see sõda ei ole väärt nii paljude Ameerika sõdurite elusid.

Võitlusfotograafia võib samuti tõendada, et oma sõdurid on võimelised kuritegudeks sõja ajal – ka see on fakt, mis kiiresti pöörab avaliku arvamuse sõja vastu. Riigi avalikkus tahab tavaliselt uskuda omade sõdurite sündsasse käitumisse. Võitlusfotograafia, mis kummutab sellise arusaama (näiteks fotod My Lai massimõrvast), võib kiiresti muuta avaliku toetuse avalikuks skandaaliks.

Sõjafotograafia ja sõjavägi

Võitlusfotograafia mõju ei ole kaotanud oma jõudu sõjaväe enda seas. Õiged fotod sõjast, mis on avaldatud õigel ajal, võivad toimida kui demoraliseeriv propaganda või kui meeletu toetus positiivse avaliku arvamuse kujundamisel.

Sõjafotograafia ajalugu näitab, et fotod sõjast võivad pöörata avaliku arvamuse sõja vastu ning seega näeb sõjavägi võitlusfotograafiat kui kaheteralist mõõka, millega tuleb olla ettevaatlik.

20. sajandil on mitmed militaarsed ja paramilitaarsed grupid püüdnud sõjafotograafiat tsenseerida või ära kasutada oma eesmärkide toetuseks. Maades, kus üldjuhul valitseb ajakirjandusvabadus, läheb varem või hiljem sõjavägi fotode tsenseerimisel ajakirjandusega konflikti.

Kui aus olla, siis peab sõjavägi käima mööda noatera: liiga vähe tsensuuri võib panna sõjajõud lahinguväljal ohtu ning võib kallutada avaliku arvamuse sõja vastu. Liiga palju tsensuuri aga paneb samas avalikkuse ja ajakirjanikud imestama selle üle, mida varjatakse.

Lahesõjas proovis USA armee kontrollida ajakirjandust ja peaaegu kõike sõjafotograafiaga seonduvat lahingutsoonis. Kriitikud arvasid, et sõjavägi püüdis „sanitariseerida“ sõda ning vältida negatiivseid reaktsioone. Samasugused süüdistused kõlasid ka operatsiooni „Iraagi vabadus“ ajal Iraagis.

Võitlusfotograafia tänapäeval

Sõjafotosid on paljuski kirjeldatud kui liiga jubedaid või vägivaldseid ning avalikkusele sobimatuid. Sõjaväe (ükskõik millise maa) püüded kontrollida fotosid on viinud selleni, mida tänapäeval kutsutakse puhtaks pestud sõja kirjeldamiseks.

Avaldatud sõjafotod nn „tarkadest pommidest“, mis ründavad ehitisi, ei ole nii personaalsed, kui seda on pildid räpastest ja väsinud sõduritest. Mõned on isegi väitnud, et sõjaväe poolt avalikustatud ja lubatud sõjafotod näitavad sõjaväe püüet luua pilti sõjast ilma ohvriteta.

Igatahes mõjutab sõjafotograafia seda, kuidas me näeme sõda ja konflikti.