Ruggiero (muusika)
"Ruggiero" (itaalia hääldus [rudˈdʒɛːro]) on muusikaline teema, mida kasutati laialdaselt 16. ja 17. sajandi vokaal- ja instrumentaalmuusikas ning sageli improvisatsioonide alusena. Kasutati ja modifitseeriti nii teema meloodiajoonist kui ka harmooniat. Ottava rima meetrumis teema koosneb neljast lühikesest fraasist ja on tavaliselt G-duuris.
Teema muuda
Bassimeloodia erineb eri allikates ja selle täpset vormi on raske kindlaks teha. Harmoonia jäi sellegipoolest suhteliselt muutumatuks: I – V – V – I rõhulistel taktidel. Kuna harmooniline skeem on stabiilne, on seda nimetatud harmooniliseks ostinatoks. Ülemise hääle meloodia ehk "Aria di ruggiero" ringles teemana koos bassimeloodiaga.
Üks bassi variantidest
Ajaloost muuda
On peetud tõenäoliseks, et seda meloodiat kasutati Lodovico Ariosto "Raevunud Orlando" retsiteerimiseks. Nime päritolu pakkus välja Alfred Einstein 1911. aastal, viidates ridadele 61. laulus, kus Bradamante Ruggierole kirja kirjutab: "Ruggier, qual sempre fui, tal esser voglio"[1]. Et viisi varieeriti suulises traditsioonis ja improvisatsioonides ning et neid eri versioone pandi ka kirja, on tänapäeval keeruline täpselt kindlaks teha kõige algsemat viisivarianti. Harmoonia aga jäi kõigis neis variantides äratuntavalt samaks.
Teoseid muuda
- 1553 - pealkirjata variatsioonid viola da gamba 'le Diego Ortizi teoses "Tratado de Glossa" koos muude itaalia teemadega;
- Giovanni de Macque (1548-1614), "Partite sopra Ruggiero" klahvpillile, olemas vaid käsikirjana;
- 1609 - Sigismondo D'India, "Dove potrò mai gir, musica à due voci sopra l'aria di Ruggiero";
- 1603 - Giovanni Maria Trabaci, "Recercare dell ottavo tono sopra Ruggiero";
- 1604 - Girolamo Kapsberger, "Ruggiero" chitarrone 'le teoses "Libro Primo d'Intavolatura Chitarone"
- 1615 - Girolamo Frescobaldi "Toccate e Partite" (1616, 1624, 1634, 1634);
- 1623 - Salamone Rossi, "Sonata quarta sopra l'aria di Ruggiero"
- 1637 - Tarquinio Merula, Ruggiero, Op.12 No.18
- 1664 - Bernardo Storace, "Capriccio sopra Ruggiero"
- u 1680 - Giovanni Battista Vitali, "Ruggiero per la lettera B"
Väljapool Itaaliat kasutasid teemat 17. ja 18. sajandil näiteks Henry Purcell ("Ground in Gamut", Z 645 ja "Let each gallant heart", Z 390), Gottlieb Muffat (Ciacona from Componimenti musicali, u 1739), Georg Böhm, Georg Friedrich Händel ("Chaconne from the Suite in G major", HWV 442, u 1703-1706) ja Johann Sebastian Bach oma "Goldbergi variatsioonides"[2]