Rondellus
See artikkel räägib keskaja muusikavormist. Vanamuusikaansambli kohta vaata artiklit Rondellus (ansambel). Rondellus on keskaja muusikas kahe- või kolmehäälne conductust meenutav ringtantsulaul, mille häälte vahel toimus meloodiamotiivide vahetus[1]. Kirjanduses on nimetatud seda ka kleerikute tantsulauluks[2], millega kloostrikoolide õpilased meelt lahutasid.
Etümoloogia muuda
Sõna "rondellus" on latiniseeritud vorm prantsuskeelsest rondeau'st, refrääniga laulust, mis on üks truväärilaulu vorme. Algselt tähendas rondellus ühehäälset värsivormis ladinakeelset refrääniga laulu[3][4]. Mõni autor viib rondeau päritolu tagasi ladinakeelsele sõnale rotundellum 'ümmargusekene'[5], mis tähendas ladinakeelses kirjanduses tantsulaulu. Rondeau, rondelluse ja rota omavaheliste suhete ja mõjude üle vaidlevad muusikaajaloolased siiamaani, aga tuleb ära märkida, et meloodiavahetus häälte vahel esineb 13. sajandil nii Notre-Dame'i koolkonna paljuhäälsete organumide ülahäältes kui ka rahvalikes kaanonivormides Inglismaal ("Sumer is icumen in") ja Kataloonias (Llibre Vermelli caçad)[6].
Kuna rondellus oma Inglismaal levinud kujul kontinendile ei jõudnudki, tähendab rondellus Prantsusmaa muusika kontekstis lihtsalt refrääniga laulu, näiteks Guillaume de Machaut nimetab oma lembelaule ladina keeles rondellus.
Ingliskeelses kirjanduses nimetatakse vahel rondellust mitte eraldi laulutüübiks, vaid üheks conductuses kasutatud mitmehäälsuse tehnikaks[7].
Muusika muuda
Rondellus on iseloomulik Inglismaa keskaja muusikale, seda kirjeldab esimesena Walther Odington[8] oma teoses De speculatione musicae ajavahemikust umbes 1250–1320[9]. Meloodiamotiivid roteeruvad kas kõigis kolmes hääles või kahes ülemises, samas kui alumine hääl laulab korduvat bassimotiivi (pes ladina keeles 'jalg')[10]. Intervallilises struktuuris on tähelepanuväärne tertsi ja seksti sage esinemine.
Meloodiamotiivide vahetuse skeem muuda
A B C D E F
B C A E F D
C A B F D E
või
A B C D
B A D C
kus rasvase kirjaga on märgitud tekstiga osad ja tavalises kirjas tekstita melismaatilised osad.
Rondelluse ja kaanoni erinevus muuda
Tavalisest kaanonist (ladina keeles rota) erineb rondellus kahes olulises punktis. Esiteks, rondelluses alustavad kõik hääled samal ajal, mitte nagu kaanonis, kus hääled järjest juurde astuvad. Teiseks, igas hääles on samad meloodiaelemendid, kuid erinevas järjekorras, samas kui kaanonis on meloodia igas hääles ühesugune.
13. sajandist pärit "Suvekaanon" on ülemistes häältes kaanonile iseloomuliku häälte juurdetulemisega, aga saatehäälte paar pes vahetab meloodiaelemente nii nagu on iseloomulik rondellusele.
Allikad muuda
Kaks tähtsamat conductus'te kogumikku Inglismaalt, mis sisaldavad rondelluseid, on Oxfordi Corpus Christi College MS 489[11] ja Durhami Ülikooli raamatukogu Bamburgh Sel. 13[12].
Arengud muusikaajaloos muuda
Rondellusest kasvavad välja 14. sajandi kaanonlikud ilmaliku laulu vormid caccia Itaalias ja chasse Prantsusmaal ning see lauluvorm on üheks lähtepunktiks kaanoni- ja imitatsioonitehnikale 15. sajandi Madalmaade vokaalpolüfoonias.
Viited muuda
- ↑ T. Siitan. Keskaja muusika aastani 1300. Tallinn, 1898
- ↑ J. Stevens. Words and Music in the Middle Ages: Song, Narrative, Dance and Drama, 1050-1350, lk 178
- ↑ J. Stevens. Words and Music in the Middle Ages: Song, Narrative, Dance and Drama, 1050-1350
- ↑ A. Butterfield. Poetry and Music in Medieval France: From Jean Renart to Guillaume de Machaut, lk 301
- ↑ M. Eisenberg. The Mirror of the Text. - Canons and Canonic Techniques, 14th-16th Centuries: Theory, Practice, and Reception history. Leuven Studies of Musicology, 2007. Lk 91
- ↑ T. Siitan. Keskaja muusika aastani 1300. Tallinn, 1898
- ↑ Routledge Revivals: Medieval England (1998): An Encyclopedia
- ↑ https://en.wikisource.org/wiki/Walter_of_Evesham_(DNB00)
- ↑ https://www.encyclopedia.com/arts/dictionaries-thesauruses-pictures-and-press-releases/odington-walter
- ↑ The Harvard Dictionary of Music, lk 138
- ↑ https://www.diamm.ac.uk/sources/556/#/
- ↑ https://www.diamm.ac.uk/sources/366/#/