Rita Levi-Montalcini

Rita Levi-Montalcini (22. aprill 1909 Torino – 30. detsember 2012 Rooma) oli juudi päritolu itaalia neuroloog, Nobeli auhinna laureaat.

Rita Levi-Montalcini (2009)

Ta pälvis 1986. aastal koos Stanley Coheniga Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna närvirakkude kasvufaktori avastamise eest.

Elulugu

Rita sündis sefaradi juudi peres. Tal oli kaksikõde Paula ja nad olid pere neljast lapsest noorimad. Tema isa oli elektriinsener ja matemaatik, ema oli andekas maalikunstnik. Tema vanem vend Gino Levi oli arhitekt ja Torino ülikooli professor.

Pärast seda, kui Rita nägi lähedast peresõpra vähki suremas, otsustas ta minna meditsiinikooli. Selleks pidi ta ümber veenma oma isa, kes uskus, et elukutse omandamine hakkab naisel segama ema ja abikaasa kohuste täitmist. 1930 asus Rita õppima Torino meditsiinikooli ja lõpetas selle 1936. Ta õppis seal koos Giuseppe Leviga ja asus pärast lõpetamist tööle tolle assistendina.

1938 pidi ta sellest kohast loobuma, kui Benito Mussolini võttis vastu rassimanifesti, millega juutidel keelati akadeemiline karjäär. Rita jätkas tööd kodulaboratooriumis. 1943 kolis ta Firenzesse ja seadis ka seal labori üles. 1945 naasis perekond Torinosse. Ta uuris närvirakkude kasvu kanaembrüotel.

1946 võttis ta vastu kutse Saint Louises asuvasse Washingtoni ülikooli professor Viktor Hamburgeri käe alla. Esialgu kutsuti ta üheks semestriks, kuid lõpuks jäi ta Saint Louisesse 30 aastaks. Seal tegi ta ka oma kõige tähtsama avastuse: eraldas 1952. aastal vähirakkudest aine, mis põhjustab närvirakkude eriti kiire kasvu vähirakkudes. 1958 sai ta korraliseks professoriks ja 1962 avas ta Roomas uurimiskeskuse. Sellest ajast peale oli ta osa ajast Saint Louises ja osa ajast Roomas. 1961–1969 juhatas ta Roomas neurobioloogia uurimiskeskust ja 1969–1978 rakubioloogia laboratooriumi.

1. augustil 2001 nimetas Itaalia president Carlo Azeglio Ciampi ta eluaegseks senaatoriks. Ta osales ülemkoja töös siis, kui polnud hõivatud akadeemilise tegevusega mujal maailmas. Senaatorina toetas ta vasakpoolseid erakondi ja Romano Prodi valitsust. Selletõttu on paremtsentristlikud senaatorid teda niihästi avalikult kui ka blogides sageli solvanud, kui ta keeldus valitsusele umbusaldust avaldamast. Paremäärmuslased heitsid talle lisaks ette seda, et ta on naine, juut ja liiga vana.

Enne oma surma oli ta vanim elav ja kõige vanemaks elanud Nobeli auhinna saanud isik. Elu lõpus oli ta kõva kuulmisega ja peaaegu pime.

Tunnustus

• 1966 – valiti Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia välisliikmeks
• 1968 – valiti USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks (raku- ja molekulaarse neuroteaduse sektsioon)
• 1974 – valiti Paavstliku Teaduste Akadeemia liikmeks
• 1986 – Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind
• 1986 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi liikmeks
• 1987 – National Medal of Science
• 1989 – valiti Prantsuse Teaduste Akadeemia välisliikmeks
• 1995 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks

Välislingid

• Nobel Lecture by Rita Levi-Montalcini, 8. detsember 1986, Karolinska Instituut, Stockholm, veebiversioon (vaadatud 16.06.2014) (inglise keeles) (57 minutit)
• Mart Saarma ja Eero Castrén, Lahkus närvikasvufaktori avastaja Rita Levi-Montalcini, Sirp nr 2, 11. jaanuar 2013, veebiversioon (vaadatud 19.06.2014)