Richard Sorge

Richard Sorge (4. oktoober 1895 Bakuu lähedal Adjikentis – 7. november 1944 Tōkyō) oli saksa kommunist ja Nõukogude Liidu sõjaväeluuraja Jaapanis teises maailmasõjas, koodnimega Ramsay.

Richard Sorge
Richard Sorge aastal 1940.
Hüüdnimi	Ramsay
Sündinud	4. oktoober 1895 Bakuu, Venemaa Keisririik (tänapäeva Aserbaidžaan)
Surnud	7. november 1944 (49-aastaselt) Tokyo, Jaapan
Truudusvanne	Saksa keisririik (kuni 1918) Nõukogude Liit (alates 1920)
Teenistus	Saksa keisririigi armee Nõukogude armee (GRU)
Teenistusaeg	1916–1918 1920–1941
Autasud	Nõukogude Liidu kangelane Lenini orden II klassi raudrist
Abikaasa	Christiane Gerlach (1921–1929)

Noorus

Richard Sorge sündis 1895. aastal Bakuu lähedal Adjikentis, vendadele Nobelidele kuuluvas naftatöötlusettevõttes töötava saksa päritolu kaevandusinseneri perekonnas. Richard oli üheksalapselise pere noorim laps, tema ema oli venelanna Niina Semjonovna (sünd. Kobeleva). Sorgede suguvõsas oli ka varem poliitilises tegevuses osalenuid: Richard Sorge vanaonu Friedrich Adolf Sorge oli olnud kommunistliku liikumise algatajate Marxi ja Engelsi toetaja ning osales 1848. aasta Saksamaa revolutsioonis, mille ebaõnnestumise järel põgenes Ameerikasse ning oli I Internatsionaali Peanõukogu sekretär. 1898. aastal kolis Sorge perekond Venemaa Keisririigist tagasi Saksamaale.

Esimeses maailmasõjas

1914. aastal pärast esimese maailmasõja algust astus ta vabatahtlikuna Saksamaa Keisririigi sõjaväkke. Algselt osales ta sõjategevuses Prantsusmaal Flandrias, 1915. aasta suvel sai ta lahingutes Belgias õlast haavata ning saadeti ravile Saksamaale, pärast ravi lõppu tegi ära gümnaasiumi lõpueksamid.

1915. aasta juunis aga suunati väeosa, kus teenis allohvitserina ka Sorge, Idarindele Galiitsiasse. Seal autasustati teda 2. klassi Raudristiga, 1916. aastal suunati Sorge väeosa 43. suurtükiväepolk Läänerindele ning Sorge osales lahingutes Verduni all. 1916. aasta märtsis sai Sorge lõhkenud šrapnellikildudest jalust vigastada, mille tulemusel jäi tema üks jalg teisest 2 cm lühemaks.

Pärast seda ei saadetud Sorget enam rindele ja ta asus õppima Berliini Ülikooli. 1919. aastal Sorge demobiliseeriti ja jätkas õpinguid Kieli Ülikoolis, kus osales üliõpilaste poliitilises tegevuses. Lõpetas Kieli ülikooli, kaitses Hamburgi Ülikoolis väitekirja ja sai riigiõiguse doktorikraadi. Samal aastal astus ta ka moodustatud Saksamaa Kommunistlikku Parteisse. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ajakirjanikuna.

Tegevus kommunistlikus liikumises

1923. aastal osales ta Saksamaal toimunud kommunistlikus riigipöördekatses ning selle ebaõnnestumisel emigreerus ta koos abikaasa Christianega 1925. aasta aprillis Nõukogude Liitu, kus Sorge sai nõukogude kodakondsuse, asus 1924. aasta oktoobris tööle Kominterni Informatsiooniosakonda ja astus ÜK(b)P liikmeks 1925. aastal. Parteisse astumisel olid ta soovitajad Ossip Pjatnitski, Dmitri Manuilski ja Otto Kuusinen. Sorge naine asus tööle Marxi-Engelsi-Lenini Instituudis raamatukoguhoidjana. Aasta hiljem aga nad lahutasid ning naine läks tagasi Saksamaale.

Sorge töötas alates 1926. aasta aprillist Kominterni sekretariaadis, pärast Grigori Zinovjevi kõrvaldamist KI Täitevkomitee esimehe kohalt, oli Sorge kuni 1929. aastani KI faktilise juhi Nikolai Buhharini abi, pärast aga Jossif Stalini ja Buhharini vahel tekkinud poliitiliste lahkarvamuste tõttu Buhharini kõrvaldamist Kominterni juhtimiselt, eemaldati ka Sorge ja suunati kui "buhharinlane" propagandatööle välismaale (Suurbritanniasse).

Nõukogude sõjaväeluures

Asudes Suurbritannias kaasati Sorge tänu oma isikuomadustele ning euroopalikule haridusele nõukogude sõjaväeluuresse, pärast eriettevalmistust ja kohanemist Saksamaal, kus ta tegi kaastööd kohalikele ajalehtedele, suunati Sorge Hiina kommunistide vastu võitleva Chiang Kai-shek kontrolli all olevasse Shanghaisse, kasutades saksa põllumajandusajakirja Soziologische Magazin korrespondendi katet. Hiinas lõi ta agentuurvõrgu, kuhu kuulusid radist Max Clausen, jaapani päritolu ajakirjanik Hotsumi Ozaki, ameerika kommunistist ajakirjanik Agnes Smedley, kuid kuna Jaapan oli 1931. aastal alustanud vallutusi Hiinas, vallutades Mandžuuria, moodustades seal Jaapanist sõltuva, Hiina viimase keisri Pu Yi juhitava Mandžukuo riigi ja jätkates vallutusplaane ka ülejäänud Hiina ning Korea suhtes, siis paljastamise kartuses likvideeriti agentuurvõrk ning Nõukogude Liidust suunatud luureagendid kutsuti tagasi ning valmistati ette tööks Jaapanis.

1933. aastal suunati Sorge Jaapanisse, oma nime all aga jällegi saksa ajakirjade korrespondendina (Frankfurter Zeitung). Tōkyōs astus ta Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse ning saavutas Tōkyōs asuvas väikses saksa kogukonnas ja Saksamaa saatkonnas tänu oma erudeeritusele ja laiale silmaringile lugupidamise ning kaasati Saksa saatkonna sõjaväeatašee ja hilisema saadiku Eugen Otti ülevaadete ning aruannete koostamisse Saksamaa sõjalise liitlase Jaapani kohta.

1935. aastal külastas Sorge viimast korda Moskvat, kus abiellus Jekaterina Maksimovaga, kellega neil sündis tütar, kes suri sünnitusel.

Pärast Jaapanisse naasmist kajastas Sorge ja tema agentuurvõrk Jaapani kavatsusi Kaug-Ida ja seal asuva Vassili Blücheri juhitava Kaug-Ida Eriarmee suhtes. Selles piirkonnas kavandasid nii NSV Liit kui ka Jaapan oma mõjuvõimu laiendamist – Nõukogude Liit Hiinas Jiang Jieshi juhitud kommunistlikku liikumist toetades ning Jaapan loodud sõltuvat Mandžukuo riiki ära kasutades, eesmärgiga vallutada kogu Hiina ja Mongoolia. Jaapani ja NSV Liidu vahel toimusid relvakonfliktid Siberi raudteel 1938. aastal ja Lõuna-Hiina raudteel ning suurim relvakonflikt Nõukogude Liidust sõltuvas Mongoolia ja Jaapanist sõltuva Mandžukuo piirialal, Halhõn goli lahingus 1939. aastal.

1938. aasta juunikuus põgenes Hiinasse ning andis Jaapani ning saksa luurele põhjalikud andmed Nõukogude Liidu SaRK-i Kaug-Ida valitsuse ülem 3. järgu riikliku julgeoleku komissar Genrih Ljuškov, kelle tunnistusi aitas koostada ka sõjaväeatašee Erwin Schollil Sorge, mis võimaldas tal saata koopia Berliini saadetud 100-lehelisest aruandest ka Moskvasse. Sorge saadetud info põhja õnnestus nõukogude julgeolekul muuta õigeaegselt piirkonna salajased kooditabelid ning välistada agentuurvõrgu paljastamist.

Richard Sorge luurepositsioonid olid unikaalsed, kuna olles teise maailmasõja algusest Saksa saatkonna pressiatašee ja omades lähedasi suhteid Saksamaa saadikuga Eugen Ottiga Tōkyōs, omas ligipääsu läbi Saksamaa saadiku Saksamaa liitlasele – Jaapanile läbi saatkonna edastatavatele konfidentsiaalsetele andmetele. Tema kaastöötaja oli Ozaki Hotsumi, kes oli Jaapani peaministri prints Fumimaro Konoe nõunik Hiina alal, kes omas samuti ülikonfidentsiaalset infot otse Jaapani valitsusest. Samuti tegi Sorge koostööd nõukogude sõjaväeluure juhtkonna nõusolekul (kes oli hävitatud repressioonide käigus) Saksa NSDAP välisluure (sh Gestapo esindajaga Jaapanis Josef Meisingeriga) ning ka sõjaväe ning meresõjaväeluurega (esindaja Ivar Lissner), kajastades Jaapani olustikku.

Richard Sorge luurevõrgustik:

• radistid: Bruno Wendt, Max Clausen, kes pidasid sidet Vladivostokis asuva nõukogude sõjaväeluure vastuvõtja-raadiojaamaga koodnimi Wiesbaden;
• Hotsumi Ozaki ajakirjanik ja Jaapani peaministri nõunik ja hiljem Lõuna-Mandžuuria raudtee valitsuse uurimisosakonnas, kus omas ülevaadet Nõukogude piirialadel teostavatest sõjalistest vedudest;
• Yotoku Mijagi jaapani kunstnik, kommunist, kes kogus informatsiooni jaapanlastelt;
• Branko de Vukelic, Horvaatia päritolu Prantsuse pildiajakirja Vue ja uudisteagentuuri Havas ajakirjanik, kes kogus informatsiooni lääneriikide saatkondadest Jaapanis.

 Pikemalt artiklis NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi Luure Peavalitsus#Välisresidentuurid ja agentuurvõrgud

Sorge luurevõrgustiku tegevuse lõpp

1941. aastal vahistati kommunistliku tegevuse eest Hotsumi Ozaki alluv, kes ülekuulamisel andis tunnistusi oma kommunistliku tegevuse kaaslastest, kelle ülestunnistuse alusel vahistati ka Hotsumi Ozaki. Hotsumi Ozakilt saadud tunnistuste alusel vahistati ka Max Clausen, Branko de Vukelic ning lõpuks Sorge.

Luurevõrgustiku liikmete üle mõisteti kohut 1943. aasta mais, enne kohut oli surnud vangistuses Yotoku Mijagi, Branko de Vukelic suri 1945. aastal vangistuses, Max Clausen viibis sõja lõpuni vangistuses ning vabastati Ameerika vägede poolt ning anti üle Nõukogude Liidule.

Richard Sorge ja Hotsumi Ozaki hukati kohtuotsusega 7. novembril 1944 ning maeti Jaapanis.

Sorge tegevuse heroiseerimine

Ehkki Sorge tabati 1941. aasta oktoobris ja hukati 1944. aastal, ei kajastatud tema tegevust Nõukogude Liidu kasuks sõja ajal ega ka pärast teist maailmasõda. Sorge tegevuse mahavaikimisel Stalini valitsemisajal oli mitu põhjust: 1937.–1938. aastal NSV Liidus nõukogude sõjaväeluure juhtide (sh Jan Berzin) suhtes toimunud poliitiliste repressioonide käigus saadi neilt ülekuulamiste ja piinamiste tulemusena ülestunnistused, kus nad tunnistasid enda värbamist välisriikide luureagentideks ja neile allunud luurevõrgu kaastöölised välisriikide topeltagentideks; 1938. aastal pärast luurejuhtide hävitamist anti Sorgele korraldus naasta NSV Liitu, mida ta ei täitnud, mille tulemusena lõpetati Sorge luurevõrgustiku finantseerimine; oma ülieduka tegevusega (kaheksa aasta jooksul) saatis Sorge korduvalt ka kontrollimata andmeid Jaapani kavatsuste kohta, mis tekitas kahtlusi tema võimaliku rolli kohta topeltagendina; pärast kinnipidamist andis Sorge Jaapani vastuluures tunnistusi oma tegevuse ja luurevõrgu kohta, millega ei täitnud põhimõttekindla "tšekisti" käitumisliini.

1961. aastal aga tutvustati üliemotsionaalset Nikita Hruštšovi Richard Sorge tegevusega ning Hruštšovi algatusel autasustati Sorget 5. novembril 1964 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Anastass Mikojani ukaasiga Nõukogude Liidu kangelase aunimetusega. 1960. aastatel Juri Andropovi juhtimisel nõukogude julgeolekuorganite korraldatud julgeolekuorganite populariseerimiskampaania käigus anti välja tema nimeline postmark ning Juri Korolkovi jutustus "Inimene, kelle jaoks ei olnud saladusi".