Richard Shusterman
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Richard Shusterman (sündinud 3. detsembril 1949) on pragmatistlik kunstiesteetik ja filosoof. Shusterman on eriti oma varasemates esseedes olnud avatud kontinentaalse filosoofia mõjutustele. Ta kasutab mõnel juhul fenomenoloogilise analüüsi meetodit, kuid kirjanduskriitilistes esseedes on ta kirjutanud ka dekonstrueerivas laadis. Tehes ameerika filosoofina kriitikat analüütilise filosoofia aadressil, on ta just alates sajandivahetusest liginenud märgatavalt analüütilise filosoofia suunale. Nii võib teda mõista eelkõige kriitilise teooria raamistikus tegutseva filosoofina, kes kasutab avatult laiema teoreetilise välja mitmekesiseid võimalusi enese filosoofiliste vaadete konstrueerimiseks.
Filosoofilised seisukohad muuda
Kunstikogemus muuda
Richard Shustermani hinnangul sõltub kunsti tunnetamine sotsiaalselt konstrueeritud elamise tingimustest. Shustermani probleemiasetused keskenduvad lääne ratsionaalses, dialektilises traditsioonis binaarsetest vastanditest tulenevatele järeldustele. Ka on ta mõjutatud lääne filosoofias kehalisuse pöörde ideedest. Shusterman on oma pragmatistliku filosoofia sidunud kehalisuse pöörde esindajate Moshé Feldenkraisi ideedega ja ta on keskendunud Alexanderi tehnika kui kehalise praktika kogemuste sõnastamisele. Shustermani seisukoha järgi on nende kehaliste praktikate kasutamine abivahendina elamise kogemuse mõtestamisel ka mõtlejate jaoks kasutoov.
Shusterman toob näiteks kehaliste ja vaimsete impulsside tasakaalustamise selliste idamaade meditatsioonitehnikate praktiseerimisel nagu tai chi ja jooga. Tema arvates peaks pragmatistlik filosoofia tegelema sääraste praktikate kaasabil saadud õppetundidega. Need aitaksid meil lähemale jõuda inimese kui terviku tajumisele, kus üksikosad nagu mõtlemine ja kehalised tajud sõltuvad näiteks kogemustest, mis me saame teistega suhtlemisel või toimuvatest ühiskondlikest transformatsioonidest. Richard Shustermani seisukohad ja meetodid, mida ta rakendab eeskätt teoreetilise diskussiooni arendamisel, on teooria ja praktika vastandusest tulenevatest vastuoludest tingitud. Ta käsitleb seda lääne kultuuris fundamentaalselt "kehalisuse probleemina".
Kunsti definitsioon muuda
Shusterman on metateoreetilistes arutlustes kritiseerinud essentsialistlikke ja klassifitseerivaid kunsti definitsioone (mis iseloomustab analüütilise filosoofia poolt välja pakutud definitsiooni kunstile). Ta kutsub seda katte definitsiooniks, mis suudab kunsti kohta vaid formaalseid sõnastusi välja pakkuda või loogikale vajalikku mõistet täpsustada, kuid mõiste tegelikku sisu edasi ei anna.
David Hildebrand märgib John Dewey esteetikat tutvustades, et näiteks D. W. Gotshalk on kritiseerinud Dewey väljendusele keskendatud esteetikat, kuna see olevat liiga subjektiivne ning relativistlik. Sellesuunaline Dewey'le vastanduv kriitika toetub väidetele, mille kohaselt kunst avaldub läbi koostöövormide ja milles nii publik kui ka kunstnik on võrdselt kunstiteose vahetu kogemuse osaline, nii öelda võrdsed kunstiteose saamisloo tingimustel. Dewey esteetika on aga kindlasti pigem kunstnikukeskne, kuna vaid autor võib olla isikliku käsitluse omanikuks. Kuivõrd isiklik on mõni väljendus, saab Dewey järgi ilmseks vahetuna ilmneva transtsendentaalselt emotsionaalse sideme tõttu, mille universaalseteks parameetriteks võib lugeda just vajadus väljenduse aktualiseerimise järele, mis on omane kõigile. Shusterman on siinkohal sõnastanud seda Dewey'le omast seisukohta oma mõiste "katteteooria" abil.
Katteteooria loob läbi definitsioonide täpselt sõnastamise selgelt eristatavad üksused iga väljenduse või seisukoha tarvis, mis lubab eeldada, et iga seisukoht on mingil viisil võimalik pakendada, seda ideaalsena formuleerides. Shusterman viitab aga siinkohal asjaolule, et selline viis kliiniliset kunstina esitatut pakendada annab tulemuseks isoleeritud ideede kandjad ja need ideaalsed objektid ei võimalda ei teoreetikutel ega ka kunstnikel seisukohaväljendusi ega isiklikul pinnal enda vaateid tähenduslikule perspektiivile avada. Seega katteteooriad aitavad küll teoreetikul navigeerida erisuunaliste kunstnike positsioonide vahel, neid täpselt kirjeldada ja süstemaatiliselt paigutada, kuid jääb siiski passiivseks lähenemiseks, juhul kui kaalutlus lähtub kunsti ja esteetika tähenduslikest aspektidest või mingitest teoreetilistest ja praktilistest suundumustest esile kerkinud ühiskondlikest väljunditest. Pragmatistliku esteetika suundumuseks võiks Shustermani järgi pidada esitatud seisukohtade väljenduslike aspektide esiplaanile seadmise tarvetest lähtumist, milles sõnastatakse esteetika kui distsipliini otsatarve ja vajalikkus laiema avaliku arutelu keskel.
Ta kaitseb John Dewey seisukohti kunsti kogemise kohta, kuid arvab et selles tuleks teha korrektsioone. Ta pooldab Dewey kunsti definitsioonides üksikjuhtude rohkust või asjaolude kirjeldamise tarvet. Samas ei poolda ta isikliku ja vaimse kahandamist vaates, milles subjekt on interaktsioonis objektiga. Selles Dewey avaldatud seisukohas on Shustermani arvates küsitavusi.
Shusterman defineerib kunsti ühiskonda muutva valdkonnana, mis on institutsionaliseeritud kunstimaailmas kasutatud praktikate tulemuseks. Kunsti kogemusel on kaheldamatu väärtus seetõttu, et see aitab tihti vastandatud ja vastandlike inimeste poolt viljeldatavates tegevustes kehtivaid reegleid tundma õppida. Kunstikogemus seega hajutab vastuolusid jäikades ja vastanduvates süsteemides ja mõttemallides.
Filosoofia lähtekohad muuda
Richard Shustermani kehaline esteetika on määratletav kriitilise teooriana, kuna see eeldab sarnaselt John Dewey filosoofiaga esteetika ja eetika käsitlemist sama mündi vastaspooltena. Shusterman küll kasutab kriitiliste teooriate vasaklikku arusaama kunsti ja poliitilise maastiku suhtelisest kattumisest, kuid kõneldes indiviidi vabadusest, on ta pigem utilitaristliku eetika printsiipide järgija.