Renessanssfilosoofia

Renessansi filosoofia oli periood Euroopa filosoofia ajaloost, mis jäi umbes keskaja ja valgustusaja vahele.

Renessansiajastu oli alguseks uusaja filosoofilise mõtlemisele. 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses toimus enamikus Lääne- ja Kesk-Euroopa riikidest vaimne ja kultuuriline murrang ning alguse sai tänapäevane teadus. Tolleaegse kultuuri iseloomulikud jooned on ilmalikkus, humanism ja antiikkultuuri juurde naasmine.

Itaalias kestis renessansiajastu 14.–16. sajandini ja teistes riikides 15. sajandi lõpust kuni 16. sajandini. Tehti mitmeid avastusi ja leiutisi, ärkas rahvustunne ning tekkisid rahvusriigid ja suured usulis-poliitilised liikumised.

Itaalia filosoofilist mõtlemist rikastasid uute ideede ja seisukohtadega Niccolò Machiavelli, Francesco Petrarca, Bernardino Telesio, Francesco Patrizzi, Tommaso Campanella ja Giordano Bruno.

Kui Itaalias leidsid viljastavat vastukaja peamiselt platonism ja uusplatonism, siis Prantsusmaal pigem hilisemad antiikfilosoofia suunad, eriti epikureism ja skeptitsism. Prantsusmaa tuntud filosoofid olid näiteks Michel Eyquem de Montaigne, Pierre Charron ja Francisco Sanches.

Saksamaa ülikoolides kujunesid filosoofia põhijooned reformatsiooniga seotud sündmuste ja vaimsete otsingute taustal ning mõjutusel. Huvid olid olulisel määral seotud usulise ja teoloogilise mõttemaailmaga, mistõttu oli puhtfilosoofilised probleemid siin tagaplaanil. Näiteks Martin Luther oli algul pigem mõjustatud nn saksa müstika mõttesuunast. Saksa müstika üheks huvitavamaks kehastajaks oli Jakob Böhme. Protestiliikumine kirjatähe ortodoksliku kultuse vastu kujunes Saksa müstikast. Johann Calvin ilmutas augustinismi oma mõtlemises järjekindlamalt kui Luther. Üheks radikaalsemaks ortodoksluse vastaseks ja müstiliste taotluste toonitajaks oli Sebastian Franck.

Tuntud renessansiaja filosoofe muuda

Renessansifilosoofia koolkondi muuda

Kirjandus muuda

  • Elmar Salumaa. Filosoofia ajalugu III. Uusaja filosoofia I. Renessansiajastu filosoofia. Tallinn, 1995.