Reha on tööriist, mida kasutatakse peamiselt heina, õlgede jms käsitsi riisumiseks või kaarutamiseks[1]. Vanimad reha leiud Baltikumis pärinevad 10. sajandist pKr[2].

Puust reha
Heinategu

Eesti taludes olid reha osadeks pikk, otsast lõhestatud vars ja risti selle otsas olev kaha, kuhu olid kinnitatud rehapulgad (piid). Erikujulist puidust rehereha, millel olid pikemad ja harvemad pulgad, kasutati rehepeksul põhu puistamiseks. Pärast viljalõikust kasutati põldude riisumiseks ühe või kahe varrega paari meetri laiust järelveetavat kõrrereha.[2] Rukkireha oli lühikese varrega ning see võimaldas rukki lõikamisel suurema koguse kõrte koomale tõmbamist nende paremaks niitmiseks[1].

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 176
  2. 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 247

Välislingid muuda