Rauaaeg on esiaja hilisem põhijärk, millal tähtsaim tööriista- ja relvamaterjal oli raud.

Rauaaja algus muuda

Raua laialdase kasutamisega kaasnes maaviljeluse, loomapidamise, käsitöö, ehituse, liiklusvahendite ja relvastuse edenemine.

Rohkenes kaubavahetus, hakati kasutama münte.

Järk-järgult lagunes ürgkogukondlik kord ja kujunes klassiühiskond.

Tekkisid riigid ja hakati tegema kirjalikke ülestähendusi.

Siis lõppes esiaeg ehk muinasaeg ning koos sellega rauaaeg kui esiaja järk.

Eelajalooline rauaaeg Eestis muuda

  Pikemalt artiklis Eesti rauaaeg

Arheoloog Andres Tvauri on nimetanud keskmise rauaaja mõistet ülearuseks. Selle asemel jaotab ta keskmise ja noorema rauaaja Eesti ajaloos rahvasterännuajaks (450–550), eelviikingiajaks (550–800) ja viikingiajaks (800–1050).[1]

Arheoloog Valter Langi järgi jaguneb rauaaeg Eestis vanemaks, keskmiseks ja nooremaks rauaajaks ning nende alamperioodiseks:[2]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Marek Strandberg "Kildudest kokku pandud teadmised" Sirp, 14.03.2013 (intervjuu arheoloog Andres Tvauriga; vaadatud 15. märtsil 2013)
  2. Lang, V. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003

Välislingid muuda