Rasvatihane (Parus major) on linnuliik tihaslaste sugukonnast. Ta on Eesti üks tavalisemaid ja tuntumaid linde ning üks põhjalikumalt uuritud linnuliike maailmas. Lisaks on ta Eestis arvukaim talvitaja.

Rasvatihane

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Värvulised Passeriformes
Sugukond Tihaslased Paridae
Perekond Tihane Parus
Liik Rasvatihane
Binaarne nimetus
Parus major
Linnaeus, 1758

Rasvatihane toitumas

Rasvatihane oli Eesti 2016. aasta lind.[2]

Süstemaatika muuda

Rasvatihase umbes 30 alamliiki jagunevad rühmadeks major, minor ja cinereus.[3] Rühma major alamliikide alapool on kollane, cinereus ja minor rühmade alamliikide alapool on valkjas.

Levila muuda

 
Rasvatihane Tolkuse rabas

Rasvatihane on laialt levinud Euraasias Briti saartest kuni Jaapani ja Sunda saarteni. Kesk-Aasiat asustab temaga väga lähedane liik turkestani rasvatihane. Eestis on rasvatihane üldlevinud ja arvukas haudelind, tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 300 000 – 400 000 paarile, talvist arvukust 0,6–1,2 miljonile isendile .[4] Tema seisund on meil hinnatud stabiilseks, loenduste tulemused ei näita arvukuse püsivat kasvu või vähenemist[5].

Välimus muuda

Pikkus keskmiselt 15 cm ja kehamass 19 grammi. Rasvatihase paljude Aasia alamliikide alapool on hallikasvalge, kuid kõigil alamliikidel on must lagipea ja kurgualune, ning kurgu alt läbi kõhualuse kuni sabani kulgeb must vööt, mis on isastel selgelt laiem kui emastel. Isased on raskemad, pikemate tiibade ja jooksmega kui emased. Lehtmetsas ööbivad isaslinnud on raskemad kui männikus ööbivad isaslinnud.[6]

Häälitsused muuda

Rasvatihasel on teada üle 40 häälitsuse, mitmest lauluvariandist on tuntumad kolmesilbiline "ti-ti-ta, ti-ti-ta, ti-ti-ta" ("sitsikleit-sitsikleit") või kahesilbiline "ti-ta, ti-ta…". Mida mitmekesisem ja kõlavam laul, seda edukam on isaslind. Laulma hakkab rasvatihane juba varahommikul pimedas, õhtul võib teda kuulda kuni päikeseloojanguni. Kutsehäälitsustest on tavalisemad "pink-pink", "tsi-füüit", "tsitsidä", "sii-sii", "hüit", ärevushüüd kõlab "tšägägä ..."[7].

 
Rasvatihane

Elupaik muuda

Rasvatihane on levinud kõiksugustes puistutes, teda leidub aedadest suurte metsadeni. Siiski eelistab liik pesitseda lehtmetsades, kus leidub piisavalt pesaõõnsusi. Okasmetsades on arvukus madalam. Pesitseb meeleldi ka inimese poolt üles pandud pesakastides ja seepärast on liik ka paljude ornitoloogiliste uuringute mudelliigiks. Paks lumi ja umbes −40 kraadi mõjub rasvatihasele surmavalt.[6]

Toitumine muuda

Rasvatihane toitub putukatest, nende munadest ja vastsetest. Talvel sööb seemneid, marju ja puuvilju; toitub ka loomakorjustel.[8]

 
Rasvatihane pekitükil toitumas

Pesitsemine muuda

Rasvatihane pesitseb kõikvõimalikes õõnsustes ja pesakastides. Emaslind rajab õõnsusesse pesa, mis koosneb samblast, kuivadest kõrtest ja lehtedest. Sisevooderduses kasutab karvu, jõhve, taimevilla ja sulgi. Kurna 3–13 munaga leidub mai algusest kuni juuli teise pooleni. Munad on valged ja kirjatud hajusate roostekarva täppidega. Rasvatihane pesitseb meil üks kuni kaks korda aastas.[8] Rasvatihane on paigalind. Isased kasutavad pesakaste ööbimiseks sagedamini kui emased.[6]

 
Parus major major

Viited muuda

  1. BirdLife International (2004). Parus major. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Vaadatud 5. mai 2006.
  2. Aasta lind 2016 on rasvatihane
  3. Harrap, S. & Quinn, D. Tits, Nuthatches and Treecreepers. Christopher Helm, London 1996
  4. "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14.12.2011. Vaadatud 22.06.2011.
  5. "Rasvatihane, 2016. aasta lind" (PDF).
  6. 6,0 6,1 6,2 Talvituvate rasvatihaste (Parus major) kehakaalu ööpäevased erinevused
  7. Ots, Margus (märts 2016). "Rasvatihane, 2016. aasta lind" (PDF).
  8. 8,0 8,1 Rootsmäe, L., Veroman, H. Eesti laululinnud, Tallinn, Valgus 1974

Välislingid muuda