Rünnak Pearl Harborile
Rünnak Pearl Harborile (Jaapani armee koodnimi Operatsioon AI, planeerimise etapis Operatsioon Z) oli Jaapani keiserliku mereväe ootamatu rünnak Hawaii saartel asuvale Ameerika Ühendriikide Pearl Harbori mereväebaasile 7. detsembril 1941, mis viis Ameerika Ühendriikide astumiseni Teise maailmasõtta.
| Rünnak Pearl Harborile | |||
|---|---|---|---|
| Osa Teise maailmasõja raames toimunud Sõjast Vaiksel ookeanil | |||
 Jaapani lennukilt tehtud pilt rünnakust Pearl Harbori mereväebaasile | |||
| Toimumisaeg | 7. detsember 1941 | ||
| Toimumiskoht | Peamiselt Pearl Harbor, Hawaii territoorium, USA | ||
| Tulemus |
Jaapani taktikaline võit Rünnaku tagajärjed | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
Rünnaku valmistas koos oma alluvatega ette Jaapani ühendlaevastiku juhataja admiral Isoroku Yamamoto. Selle eesmärk oli takistada ameeriklasi sõjaliselt sekkumast Jaapani laienemisplaanidesse Kagu-Aasias, mille tingis Jaapani keeruline poliitiline ja majanduslik olukord.
Rünnaku tulemusel muutsid jaapanlased minimaalsete kaotustega võitlusvõimetuks seitse Ameerika Ühendriikide Vaiksel ookeanil asunud kaheksast lahingulaevast. Ameeriklasi ootamatult ja ilma ametliku sõjakuulutuseta tabanud rünnakus hukkus üle 2400 ja sai haavata üle 1200 ameeriklase, suuremas osas sõjaväelased. 8. detsembril 1941 kuulutasid Ameerika Ühendriigid Jaapanile ametlikult sõja.
Põhjused muuda
Pearl Harbori mereväebaasile korraldatud üllatusrünnaku eesmärk oli neutraliseerida Ameerika Ühendriikide Vaikse Ookeani Laevastik ning kindlustada sellega Jaapani vägede edukas pealetung loodusvarade poolest rikastesse Kagu-Aasia piirkondadesse, muuhulgas ka Hollandi, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide valdustes olevatele Vaikse ookeani saartele.
Ameerika Ühendriikide ja Jaapani suhted olid olnud pingelised alates Mandžuuria okupeerimisest Jaapani poolt 1931. aastal, mida Jaapan ise pidas absoluutselt vajalikuks oma majanduslike huvide tagamiseks ja kommunismiohu neutraliseerimiseks piirkonnas. Okupatsioonile ja Mandžukuo nukuriigi moodustamisele järgnenud rahvusvaheline hukkamõist viis 1933 Jaapani lahkumiseni Rahvasteliidust ja 1936 taganemiseni rahvusvahelisest mereväe piiramise lepingust.
Suhted Ameerika Ühendriikide ning selle peamiste liitlaste Suurbritannia ja Hollandiga pingestusid veelgi pärast Hiina–Jaapani sõja puhkemist 1937. aastal. Ühendriigid heitsid Jaapanile ette imperialistlikke püüdlusi, mida nad püüdsid nii diplomaatiliste kui majanduslike meetmetega takistada. Olukorra lahendamist läbirääkimiste teel takistasid mõlemapoolselt kultuurilised erinevused, seda raskendas ka Hiina-meelsete jõudude domineerimine Ameerika Ühendriikide välisministeeriumis, mille esirinnas seisis Ameerika Ühendriikide riigisekretär Cordell Hulli erinõunik Stanley Hornbeck. Ka jaapanlased näitasid üles märkimisväärset kangekaelsust oma majandus- ja julgeolekuhuvide kaitsmisel.
Olukord halvenes iseäranis 1940. aastal, mil Jaapan okupeeris kokkuleppel Vichy valitsusega Prantsuse Indohiina, et saavutada kontroll sealsete maavarade üle ja peatada sealtkaudu Hiinasse saadetud abitarned. Selle tagajärjel kehtestasid Ameerika Ühendriigid Jaapanile lennukite, masinaosade ja lennukikütuse embargo. Juulis 1941 lõpetati ka naftatarned Jaapanile, mis seadis viimase väljapääsmatusse olukorda.
Jaapanil oli ellujäämiseks nüüd ainult kaks võimalust: kas tõmbuda vastavalt ameeriklaste nõudmisele välja täielikult nii Hiinast kui ka Indohiinast ning taluda häbi ja alandust, mida see endaga kaasa tooks, või leida oma majanduse arendamiseks vajalikud maavarad ja toorained Kagu-Aasia okupeerimise teel. Kagu-Aasia alad kuulusid peamiselt Hollandile ja Suurbritanniale ning jaapanlased olid veendunud, et nende ründamine tooks kaasa Ameerika Ühendriikide sõjalise sekkumise. Seetõttu otsustatigi anda ameeriklastele ennetav sõjaline löök.
Ettevalmistused muuda
Uue strateegia kujunemine (1939–1941) muuda
Jaapani keiserlik merevägi ja sõjamereministeerium olid valmistunud Ameerika Ühendriikide võimalikuks kallaletungiks juba 1930. aastatel, olles veendunud, et keiserliku armee soov läheneda teljeriikidele viib varem või hiljem sõjalise konfliktini Ameerika Ühendriikidega.
Kui 1930. aastate lõpuni oli keiserliku mereväe plaan ette näinud lubada ameeriklastel rünnata esimesena, siis 1939. aastal jõudsid sõjamereminister Mitsumasa Yonai ja tema asetäitja Isoroku Yamamoto järeldusele, et oluline oleks sõjalise konflikti ohu tekkides ameeriklastele ise esimene löök anda. Kui viitseadmiral Yamamoto viidi augustis 1939 sõjamereministeeriumist üle Jaapani ühendlaevastiku juhatajaks, asus ta välja töötama vastavaid strateegilisi plaane.
Idee Ameerika Ühendriikide sõjamerelaevastiku ründamiseks Hawaii saartel tekkis Yamamotol 1940. aastal kui ta veendus merelennuväe õppusi jälgides, et Jaapani lendurid on taoliseks rünnakuks võimelised. Kindlasti inspireeris teda admiral Heihachirō Tōgō ootamatu ja ülimalt edukas rünnak Venemaa laevastikule Port Arturi sadamas Vene-Jaapani sõja alguses 1904. aastal, kus Yamamoto oli ka ise osalenud. Samas on oletatud, et ta võis täiendavat innustust saada ka briti ajakirjaniku Hector C. Bywateri 1925. aastal avaldatud romaanist "The Great Pacific War", kus autor nägi ette analoogset stsenaariumi.
Paralleelselt tekkis taolise rünnaku idee ka merelennuväe ohvitseril Kazunari Miyol, kes soovitas anda Ameerika Ühendriikidele ennetav lennurünnak samuti just Pearl Harbori mereväebaasis Hawaii saartel. Igal juhul jõudis informatsioon sellest jaanuaris 1941 Ameerika Ühendriikide Jaapani saatkonna esimese sekretäri Edward S. Crockerini, kes edastas selle ka Washingtoni, kuid USA mereväeluure ei võtnud seda tõsiselt, väites, et nende luureandmete põhjal ei ole taolist rünnakut lähemas tulevikus ette näha.
Konkreetsed rünnakuplaanid (veebruar–august 1941) muuda
Veebruaris 1941 teavitas Yamamoto oma plaanidest 11. õhulaevastiku juhatajat kontradmiral Takijirō Ōnishit ja palus viimasel läbi viia salajane uuring taolise rünnaku teostatavuse kohta. Uuringu läbiviimine usaldati kapten Minoru Gendale, kes hindas operatsiooni keerukaks, kuid leidis, et reaalne võimalus edu saavutada on olemas. Selle hinnangu põhjal lasi Yamamoto oma operatsioonide ohvitseril kapten Kameto Kuroshimal välja töötada konkreetsema rünnakuplaani.
Paralleelselt andis Yamamoto mereväeluure kaptenile Kanji Ogawale ülesande koguda Hawaii saarte kohta nii palju teavet kui võimalik. Selleks saadeti saartele 29-aastane lipnik Takeo Yoshikawa, keda oli valmistatud võimalikuks Hawaii-missiooniks ette juba alates kevadest 1940. Märtsi lõpul 1941 saabus ta Jaapani diplomaadi Tadashi Morimurana Honolulusse ja alustas tööd.
Aprillis 1941 andis Jaapani keiserlik merevägi Yamamoto plaanile nimeks Operatsioon Z. Operatsiooni õnnestumiseks oli vajalik täita kaks eeltingimust: 1) rünnaku ajal pidi USA Vaikse Ookeani Laevastik asuma Pearl Harbori mereväebaasis; 2) tuli leida võimalus suure lennukikandjate laevastiku viimiseks üle Vaikse ookeani nii, et Ameerika Ühendriigid ja tema liitlased seda ei märkaks.
10. aprillil 1941 nimetati 1. õhulaevastiku juhatajaks viitseadmiral Chūichi Nagumo. Tema staabiülemaks sai kontradmiral Ryūnosuke Kusaka, kes asus koos kaptenite Minoru Genda ja Tamotsu Oishiga välja töötama detailset rünnakuplaani. Ta pidas operatsiooni liiga riskantseks ja teavitas sellest juunis 1941 ka admiral Yamamotot, kes käskis tal vaatamata sellele ettevalmistusi jätkata.
Kusaka ees seisis kaks peamist probleemi: kuidas tagada rünnaku üllatusmoment ja kuidas viia Jaapani laevad sihtmärgini? Vähemalt kahel lennukikandjal ei jagunud nii pika vahemaa läbimiseks kütust.
Hoolikate analüüside tulemusel tegi Kusaka oma meeskonnaga kindlaks, et talvekuudel on raskete ilmastikutingimuste tõttu kõige vähem laevatatav Vaikse ookeani piirkond laiuskraadil 40°N. Just seal oleks tõenäosus Jaapani ründelaevastiku avastamiseks kõige väiksem. Jaapani laevad pidid kulgema Aleuutide suunas kuni 800 meremiili kauguseni Pearl Harbori sõjaväebaasist põhja pool. Seal pidid nad viimast korda merel tankima – Kusaka otsustas, et vaatamata rasketele mereoludele on merel tankimine ainus võimalus – ja alustama õhtupimeduses teekonda Hawaii poole, jõudes varahommikuks rünnakukaugusele.
Lennukikandjatelt Pearl Harborile antava õhulöögi ettevalmistamine tehti ülesandeks merelennuväe kaptenile, 39-aastasele Hiina-Jaapani sõja veteranile Mitsuo Fuchidale. Rünnak pidi toimuma kahe lainena – esimesena ründavad Ameerika Ühendriikide lahingulaevu torpeedolennukid, seejärel juba pommitajad. Teise rünnakulaine õnnestumiseks tuli aga kasutusele võtta uus sihik ja välja töötada pommid, mis suudaksid Ühendriikide sõjalaevade soomuse läbistada. Parema puudumisel kasutati pommisihikuna koopiat sakslaste küllaltki ebatäpsest Typ 97 sihikust. Pommide osas oldi leidlikud, ehitades vastava eesmärgi jaoks ümber lahingulaevade mürsud, muuhulgas tugevdades nende välispinda nii palju, et nad soomusega kokkupõrkel ei plahvataks, vaid suudaks selle läbida.
Õhurünnakuteks treeniti Kyūshū saarel: hävitajad Saeki mereõhujõudude baasis, pommitajad Tominaka mereõhujõudude baasis ja torpeedolennukid Kagoshima linna ümbruses. Õppused olid äärmiselt salastatud, isegi lennueskadrillide ja lennukikandjate kapteneid ei teavitatud sellest, millise sihtmärgi ründamiseks nad valmistuvad.
Viimased ettevalmistused (september–november 1941) muuda
2. septembril 1941 algas Tōkyō äärelinnas Meguros asuvas mereväekolledžis mereväe kindralstaabi, sõjamereministeeriumi ja ühendlaevastiku juhtivate ohvitseride nõupidamine, kus osales umbes nelikümmend inimest. Arutati nii Pearl Harborile kavandavat rünnakut kui ka kava Jaapanist lõuna poole jäävate lääneliitlaste kolooniate hõivamiseks. 5. septembril nõupidamise käigus läbi viidud taktikaline sõjamäng näitas, et Yamamoto rünnakuplaan sõltus liiga tugevalt üllatusmomendist, mille tagamise osas puudus kindlus. Siiski plaanist ei loobutud, sest admiral Yamamoto ähvardas plaani tagasilükkamise korral erru minna.
Septembri teisel nädalal määras mereväe planeerimisosakond rünnaku toimumise päevaks 16. novembri 1941. Osakonna arvates piisas rünnakuks neljast lennukikandjast, mida oli kontradmiral Ryūnosuke Kusaka hinnangul liiga vähe. Vaatamata tema püüdlustele suurendada rünnakus osalevate lennukikandjate arvu kuueni, ei toetanud mereväe juhtkond seda ideed. Lõpuks sekkus Kusaka ning missioonist kõrvale jäetud lennukikandjate Hiryū ja Sōryū komandöri Tamon Yamaguchi poolel admiral Yamamoto ise. Tema nõudmisel suurendati operatsioonis osalevate lennukikandjate arv taas kuueni.
Septembris informeeriti lõpuks ka operatsiooniks valmistuvate lennukikandjate kapteneid nende tulevase rünnaku sihtmärgist.
Oktoobri lõpus saadeti reisilaeva Taiyo-maru pardal O'ahu saarele veel kaks Jaapani spiooni – kapten Toshihide Maejima ja kaptenleitnant Suguru Suzuki. Kui kohapeal selgus, et nende tegutsemine saarel ei oleks piisavalt turvaline, jäid nad sadamas seisva laeva pardale ja kogusid seal 1.–5. novembrini informatsiooni, mida vahendas neile alates märtsist 1941 saarel resideerinud lipnik Takeo Yoshikawa. Nii näiteks õnnestus neil välja selgitada, et terasest kaitsevõrku, mis takistanuks allveelaevade sissepääsu Pearl Harbori sadamasse, ei olnudki tegelikult olemas.
3. novembril 1941 andis keiserliku mereväe kindralstaabi ülem admiral Osami Nagano kohtumisel admiral Yamamotoga rünnakuplaanile lõpliku heakskiidu. 6. novembril andis Yamamoto välja 151-leheküljelise ühendlaevastiku ülisalajase operatsioonikäsu nr 1, kus oli esitatud meresõja strateegia mitte ainult Pearl Harbori ründamiseks, vaid ka enam-vähem samaaegseks sõjategevuseks Vaikse ookeani lõunaosas. 24 tundi hiljem välja antud teises käsus määras Yamamoto sõjategevuse alguskuupäevaks esmaspäeva, 8. detsembri. Kuna Hawaii saared asusid teisel pool kuupäevaraja, siis sealse aja järgi pidi rünnak toimuma pühapäeval, 7. detsembril. Spioon Yoshikawa andmetel viibis enamik Ameerika Ühendriikide laevadest pühapäeviti sadamas ja seetõttu oli just pühapäev rünnaku õnnestumiseks kõige tõenäolisem nädalapäev.
10. novembril 1941 andis 1. õhulaevastiku juhataja viitseadmiral Chūichi Nagumo operatsiooni raames välja oma esimese päevakäsu. 16. novembril kogunesid lennukikandjad koos saatelaevadega Jaapani Sisemere suudmesse ja hakkasid sealt ööpimeduses ükshaaval lahkuma, sihtkohaks Etorofu saar Kuriilidel, kus laevastik pidi uuesti kogunema.
Teel Pearl Harborisse (november–detsember 1941) muuda
Rünnakulaevastik Kido Butai kogunes Etorofu saare lähedal Hitokappu lahes. O'ahu saarel kogutud värskeimad luureandmed läksid Jaapani diplomaatilises postis kaduma (hiljem leiti küll üles), mistõttu Suguru Suzuki pidi laevastiku juhte instrueerima oma mälu ja ühe lehe käsikirjaliste märkmete põhjal.
25. novembril 1941 andis viitseadmiral Nagumo oma lipulaeva Akagi pardal juhised ka rünnakus osalevate lennukite pilootidele, kes said alles nüüd teada eesseisva rünnaku sihtmärgist.
Järgmise päeva, 26. novembri hommikul alustas laevastik teekonda Pearl Harbori poole. Laevastik liikus kütuse säästmiseks aeglases tempos, keskmise kiirusega 14 sõlme, kuid ilmastikuolud olid merel erakordselt head ning merel tankimine ei kujutanud mingit probleemi.
Samal päeval saatis Ameerika Ühendriikide väejuhatus ka oma maa- ja mereväe juhatajatele kohtadel välja hoiatuse sõjategevuse peatse puhkemise ohust, kuid jaapanlaste rünnakut oodati selle hoiatuse kohaselt Filipiinidel, Borneol või Malaka poolsaarel. Nii siis kui ka hiljem said ameeriklased kätte ja dekodeerisid mitmed jaapanlaste sõnumid, mis oleksid võinud rünnakuplaanid Pearl Harborile paljastada, kuid kuna prioriteetseks peeti Ameerika Ühendriikide ja Jaapani läbirääkimisi käsitlevaid teateid, siis jäeti informatsioon, millest selgus jaapanlaste kõrgendatud huvi Hawaii saarte vastu, tähelepanu alt välja.
28. novembril said 8. detsembrist kui üllatusrünnaku päevast teada Jaapani valitsuse liikmed. Merevägi oli rünnakut kavandanud nii suure saladuskatte all, et peaminister Hideki Tōjō sai Pearl Harborist kui rünnaku sihtmärgist teada veel üks päev hiljem.
1. detsembril allkirjastas keiser Hirohito sõjategevust sanktsioneerivad dokumendid ja päev hiljem, 2. detsembril kiitis heaks 8. detsembri kui sõjategevuse alustamise kuupäeva. Samal päeval edastati teave rünnakute alustamise kuupäevast ka Jaapani Lõunaarmee juhatajale marssal Hisaichi Terauchile.
4. detsembril otsustas Jaapani valitsus, et enne rünnakut Ameerika Ühendriikidele ametlikult sõda ei kuulutata. Rünnaku alguse ajal – Hawaii aja järgi kell 8.00 hommikul ja Washingtoni aja järgi kell 13.00 päeval – antakse Ameerika Ühendriikide välisministeeriumile lihtsalt üle teada läbirääkimiste katkestamisest.
Samal päeval toimus koordinaatidel 42°N 170°E Jaapani ründelaevastiku viimane suurem varustamine. Sealt pöördusid kõik varustuslaevad peale kolme kütusetankeri Jaapanisse tagasi. Need tankerid saatsid laevastikku kuni viimase tankimiseni 48 tundi hiljem ja pöördusid siis samuti tagasi. Laevastiku liikumiskiirust suurendati seniselt 14 sõlmelt 20 sõlmele.
6. detsembril avastasid ameeriklased Malaka poolsaare suunas liikuva Jaapani sõja- ja transpordilaevade konvoi, mistõttu veendusid lõplikult, et jaapanlased ründavad ilmselt esmalt brittide valdusi Malaisias. See hajutas nende tähelepanu Hawaii saari puudutavate sõnumite osas veelgi.
7. detsembri keskpäeval jõudis Jaapanisse Ühendriikide presidendi Franklin Delano Roosevelti viimane lepitav sõnum keiser Hirohitole, mis oli saadetud aja võitmiseks. Seda ei edastatud protokollile vastava kümnetunnise ooteaja tõttu keisrile enne südaööd, kuid see poleks ka midagi muutnud.
Samal päeval suurendas ründelaevastik kiirust 24 sõlmeni, et jõuda määratud ajaks rünnakupositsioonidele 200 meremiili kaugusel Pearl Harbori sadamast põhja pool.
Jaapani aja järgi 8. detsembril kella 8 paiku hommikul (Hawaii aja järgi 7. detsembril kella 1 paiku öösel) jõudsid 5 Jaapani allveelaeva umbes 10 meremiili ehk 19 kilomeetri kaugusele Pearl Harbori sadamasuust ja lasid vette neli kääbusallveelaeva, mille ülesandeks oli tungida sadamasse.
Jaapani aja järgi 8. detsembril kell 14.15 (Hawaii aja järgi 7. detsembril kell 5.45) alustas Malaka poolsaare juurde jõudnud konvoi Suurbritanniale kuuluva Kota Bharu linna pommitamist merelt. Tegemist oli eksitusega, mis tulenes sellest, et Jaapani mereväe staap ei olnud Hawaii rünnaku lõplikku aega Malaisiasse suundunud konvoiga kooskõlastanud. Nii algas Jaapani sekkumine Teise maailmasõtta tegelikult just selle rünnakuga, kuid Pearl Harbori rünnakut see ei mõjutanud. Pearl Harbori rünnakuni jäänud veidi enam kui kahe tunni kestel ei jõudnud teave sellest kallaletungist Ühendriikidesse.
Laevastikud muuda
Jaapani laevastik muuda
Pearl Harbori rünnakus osales kokku 6 lennukikandjat, nende pardal paiknenud 414 lennukit, lisaks 2 lahingulaeva, 3 ristlejat, 9 hävitajat, 8 tankerit, 23 allveelaeva ja 4 kääbusallveelaeva.
Ründava laevastiku Kido Butai tuumiku moodustasid kuus lennukikandjat, mis olid jagatud kolme divisjoni:
1. lennukikandjate divisjon – laevastiku juhataja viitseadmiral Chūichi Nagumo otsejuhtimise all
- Akagi – kapten Kiichi Hasegawa, admiral Nagumo lipulaev
- Kaga – kapten Jisaku Okada
2. lennukikandjate divisjon – kontradmiral Tamon Yamaguchi juhtimise all
- Sōryū – kapten Ryūsaku Yanagimoto
- Hiryū – kapten Tomeo Kaku
5. lennukikandjate divisjon – kontradmiral Chūichi Hara juhtimise all
- Shōkaku – kapten Takatsugu Jōjima
- Zuikaku – kapten Ichibei Yokokawa
Lahingulaevadest võtsid operatsioonist osa Hiei kapten Masao Hishida juhtimisel ja Kirishima kapten Jihei Yamaguchi juhtimisel. Need moodustasid 3. lahingulaevade divisjoni, mida juhatas viitseadmiral Gunichi Mikawa.
Ristlejatest osalesid raskeristlejad Tone (kapten Tametsugu Okada) ja Chikuma (kapten Keizō Komura). Need moodustasid 8. ristlejate divisjoni, mida juhatas kontradmiral Hiroaki Abe. Veel üks kergeristleja Abukuma (kapten Seiroku Murayama) kuulus 1. hävitajate eskadroni, mille juhatajaks oli kontradmiral Sentarō Ōmori.
Ühendriikide laevastik muuda
Pearl Harbori mereväebaasis paiknes suurem osa USA Vaikse Ookeani Laevastikust, mida juhatas kontradmiral Husband E. Kimmel.
Kokku oli mereväebaasis rünnaku ajal 8 lahingulaeva, 8 ristlejat, 30 hävitajat, 4 allveelaeva, 49 muud laeva ja umbes 390 lennukit.
Pearl Harbori mereväebaasi kaitserajatised olid USA armee haldusalas ja nende eest vastutas kindralmajor Walter Short.
Rünnak Pearl Harborile muuda
Esimene laine muuda
Kapten Mitsuo Fuchida juhitud esimese rünnakulaine lennukid startisid ründepositsioonidele jõudnud lennukikandjatelt 30 minutit enne päikesetõusu. Rünnakus osalenud 183 lennukit moodustasid esmalt V-kujulise formatsiooni, mis jagunes rünnaku sooritamisel kolme gruppi:
- I grupp, mille sihtmärgiks olid Ühendriikide sõjalaevad – siia kuulus 50 Nakajima B5N tüüpi pommitajat, millest igaüks oli relvastatud 800 kilogrammi soomust läbistavate pommidega, ja veel 40 sama tüüpi pommitajat, mille relvastuseks olid Tüüp 91 torpeedod.
- II grupp, mille sihtmärgiks olid Fordi saare lennuväli ja Wheeler Fieldi õhuväebaas O'ahu saarel – siia kuulus 54 Aichi D3A tüüpi süvapommitajat, millest igaüks oli relvastatud 249 kilogrammi fugasspommidega.
- III grupp, mille sihtmärgiks oli Fordi saarel, Wheeler Fieldi, Hickam Fieldi, Barbers Pointi ja Kaneohe lennuväljadel baseeruvate Ühendriikide lennukite blokeerimine – siia kuulus 45 Mitsubishi A6M tüüpi hävitajat.
Lennukid startisid ööpimeduses, rasketes ilmastikuoludes, kus laevade kalle oli 12–15 kraadi. Tavaliselt ei lubatud lennukeid õhku tõusta suurema kui 5-kraadise kalde puhul. Vaatamata sellele kulges start edukalt: tehniliste probleemide tõttu ei saanud õhku tõusta kuus lennukit, õhkutõusmisel kaotati vaid üks lennumasin.
Jaapani lennukid avastas O'ahu saare Opana radarijaama SCR-270 tüüpi radar kohaliku aja järgi 7. detsembril kell 7.06, kuid radarilt saadud hoiatus jäeti vajaliku tähelepanuta, sest ühtlasi oli oodata B-17 tüüpi Ühendriikide pommitajate saabumist ja lähenevat lennukolonni peeti oma õhuväeks.
Juba varem oli Ameerika Ühendriikide laevadelt märgatud üht sadamale lähenevat kääbusallveelaeva ja selle tulistas hävitaja USS Ward kell 6.37 kahuritest põhja. Tegemist oli Ameerika Ühendriikide esimeste laskudega Teises maailmasõjas. Vaatamata sellele ei peetud vajalikuks teavet toimunust kuhugi edastada, sest sooviti eelnevalt kindlaks teha, kas ei olnud tegemist valehäirega.
Esimesed Jaapani lennukid jõudsid O'ahu saare juurde kohaliku aja järgi kell 7.48. Esimeses rünnakulaines kohati minimaalselt vastupanu, sest USA laevade 781 õhutõrjepatareist olid kolmveerand mehitamata ning maaväe 31 õhutõrjepatareist olid mehitatud ja töökorras vaid 4 patareid. Õhus suutsid ainsana vastupanu osutada mõned P-36 Hawki ja P-40 Warhawki tüüpi hävituslennukid, mis baseerusid rünnaku ajal Haleiwa abilennuväljal saare teises otsas. Kokku suutis õhku tõusta umbes 30 lennukit, kusjuures kõik olid armee, mitte mereväe lennukid.
Enamikku Ameerika sõdureid ja nende ohvitsere tabas rünnak une pealt või siis ärkamisjärgseid hügieeniprotseduure läbi viies. Arusaamisele sellest, mis toimub, jõuti siiski kiiresti ja kell 8.00 telegrafeeris juba kontradmiral Kimmel Washingtoni ja kõigile Vaikse ookeani sõjalaevadele rünnaku toimumisest.
Suurtest lahingulaevadest tulistasid jaapanlased torpeedodega põhja USS Oklahoma 429 meeskonnaliikmega pardal, lahingulaev USS Arizona sai süvapommitajate rünnakus tabamuse lõhkeainetrümmi ja plahvatas, hukkus pardal viibinud 1177 mereväelast. See moodustas suurema osa ameeriklaste inimkaotustest. Kell 8.12 uppus arvukalt tabamusi saanud lahingulaev USS Utah, mida kasutati sihtmärgina mereväeõppustel ja mis polnud üldse relvastatud; hukkus 58 meest. Tabamusi said kõik sadamas olnud ameeriklaste lahingulaevad.
Teine laine muuda
Teist rünnakulainet juhtis korvetikapten Shigekazu Shimazaki. Tema käsutuses oli kokku 171 lennukit, vaid 4 neist ei suutnud tehniliste raskuste tõttu startida. Ka need lennukid jagati rünnaku ajaks kolme gruppi:
- I grupp, kuhu kuulus 54 Nakajima B5N tüüpi pommitajat, mille varustusse kuulusid 249 kg ja 60 kg üldotstarbelised pommid. Need lennukid ründasid ameeriklaste angaare ja lennukeid Kaneohe, Fordi saare, Barbers Pointi ja Hickam Fieldi lennuväljadel.
- II grupp, kuhu kuulus 81 Aichi D3A tüüpi süvapommitajat. Nende sihtmärkideks olid sadamas asuvad USA laevad.
- III grupp, kuhu kuulus 36 Mitsubishi A6M tüüpi hävitajat, mille eesmärk oli Fordi saare, Hickam Fieldi, Wheeler Fieldi, Barbers Pointi ja Kaneohe lennuväljadelt startida võivate USA lennukite blokeerimine ning ülejäänud kahe rünnakrühma kaitsmine.
Käsk teise rünnakulaine alustamiseks anti kohaliku aja järgi kell 8.55. Rünnakus sai mitu tabamust lahingulaev USS Nevada, mis oli püüdnud sadamast välja murda, aga pöördus nüüd tagasi ja aeti meeskonna poolt uppumise vältimiseks karidele.
Selle rünnakulaine ajaks olid kohale jõudnud ka ameeriklaste kauaoodatud B-17 tüüpi pommitajate kaks rühma – neist esimene (12 lennukit) saabus juba esimese rünnakulaine ajal, teine (6 lennukit) teise rünnakulaine alguses. Mõlemal rühmal õnnestus edukalt maanduda, lahingutegevuses ei saanud nad aga osaleda, sest nende relvastus polnud isegi veel lahti pakitud ega töökorda seatud.
Teise rünnakulaine lõpuks olid uputatud lahingulaevad USS Arizona, USS Oklahoma ja USS California. Veel üks lahingulaev USS West Virginia oli uppumas. Lahingulaev USS Nevada oli karidele aetud. Ülejäänud kolm lahingulaeva USS Pennsylvania, USS Maryland ja USS Tennessee olid kõik saanud kahjustusi. Hawaii osariigi pealinn Honolulu ei olnud rünnaku sihtmärk, kuid sinna oli sattunud 1 jaapanlaste pomm ja 49 USA enda õhutõrjemürsku, mille plahvatuste tulemusel hukkus 68 inimest.
Kolmas laine muuda
Kolmandat rünnakulainet ei toimunud, kuid selle korraldamise üle peeti tõsiseid arutelusid. Esimeses kahes laines olid sisuliselt puutumata jäänud mereväebaasis hoiustatavad tohutud kütusevarud ja kapten Mitsuo Fuchida palus kõrgemalt juhtkonnalt luba korraldada kolmas rünnak ameeriklaste kütusemahutite hävitamiseks.
Kuigi Fuchida ja mitmed teda toetavad ohvitserid püüdsid veenda Kido Butai staabiülemat Ryūnosuke Kusakat ja laevastiku juhatajat Chūichi Nagumot, et ameeriklased ei suuda märkimisväärset vastupanu osutada, ei olnud viimased nõus riskima. Nende hinnangul poleks kolmas rünnakulaine tulnud enam üllatusena ja ameeriklaste õhutõrje oleks võinud Jaapani lennuväele olulist kahju tekitada. Kardeti ka seda, et Kido Butai võib ise rünnaku alla sattuda alles jäänud laevade või USA abivägede poolt. Laevastik otsustas vastavalt algsele plaanile tagasiteele asuda. Rünnak Pearl Harborile oli lõppenud.
Tulemused muuda
Otsesed kaotused muuda
,_USS_Cassin_(DD-372)_and_USS_Pennsylvania_(BB-38)_in_Dry_Dock_No._1_at_the_Pearl_Harbor_Naval_Shipyard,_7_December_1941_(306533).jpg)
USA Vaikse Ookeani Laevastiku kaheksast lahingulaevast muudeti rünnakus liikumisvõimetuks seitse. Täielikult hävisid lahingulaevad USS Oklahoma ja USS Arizona. Rünnakus uppunud lahingulaevad USS California ja USS West Virginia tõsteti küll hiljem üles ja remonditi, kuid sõjategevusse naasid need alles 1944. aastal. Karidele aetud USS Nevada ning pommitabamused saanud USS Maryland ja USS Tennessee said teenistusse tagasi pöörduda 1942. aastal. Ainult USS Pennsylvania kahjustused olid piisavalt väikesed, võimaldades sellel teenistust jätkata. Lahingulaevade pardal hukkus rünnaku ajal kokku 1890 meest.
Muudest laevadest said vigastusi: kolm ristlejat – USS Helena, USS Raleigh ja USS Honolulu, neist kaks viimast jätkasid teenistust, USS Helena pöördus sõjategevusse tagasi jaanuaris 1942; kolm hävitajat – USS Cassin, USS Downes ja USS Shaw, mis pöördusid teenistusse tagasi vahemikus juunist 1942 veebruarini 1944; lisaks veel kolm abilaeva, mis said samuti hiljem teenistusse naasta.
Põhja lasti ka tegevteenistusest eemaldatud, õppustel sihtmärgina kasutatud lahingulaev USS Utah, surma sai 58 meeskonnaliiget. Kokku hävis või sai raskeid kahjustusi 18 laeva.
Lisaks laevadele hävis õhurünnakus 188 USA sõjalennukit, veel 159 lennukit sai tugevalt kannatada. Inimkaotusi oli ameeriklaste poolel kokku 2403 surnutena ja 1282 haavatutena.
Jaapani ühendlaevastiku kaotused olid rünnakus minimaalsed. Kaotati 29 lennukit ja 5 miniallveelaeva, 45 lendurit ja 9 allveelaevnikku hukkus, 11 meest sai haavata. Jaapani mereväelane Kazuo Sakamaki õnnestus ameeriklastel vangi võtta.
Poliitilised tagajärjed muuda
Ameerika Ühendriikide president Franklin Delano Roosevelt sai rünnakust teada 7. detsembril 1941 kell 13.47 Washingtoni (kell 8.17 Hawaii) aja järgi. Mõni aeg hiljem andis mereväeoperatsioonide ülem admiral Harold Raynsford Stark raadio teel USA merevägedele korralduse alustada piiramatut sõjategevust Jaapani laevade vastu. Ameerika Ühendriikide avalikkuseni jõudis esimene teave rünnakust kell 14.26 (Hawaii aja järgi 8.56) raadiojaama WOR vahendusel.
Õhtul kell 20.30 kogunes Ühendriikide valitsus Valgesse Majja istungile, kus president Roosevelt luges neile ette oma kavandatava pöördumise Ameerika Ühendriikide Kongressi poole, mis seal parandustega heaks kiideti. Järgmisel päeval, 8. detsembril esines president Kongressi mõlema koja istungil lühikese, kuue ja poole minuti pikkuse kõnega, millest tehti ka raadioülekanne. President Roosevelt rõhutas, et Ameerika Ühendriigid on langenud Jaapani rünnaku ohvriks ja et relvajõudude ülemjuhatajana on ta juba astunud samme oma riigi ja rahva kaitseks. Vähem kui tund aega pärast presidendi kõne lõppu kuulutas USA Kongress Jaapanile ametlikult sõja – Senatis hääletasid selle poolt kõik 82 senaatorit, Esindajatekoja 389 liikmest hääletas ainsana vastu Jeannette Rankin.
11. detsembril 1941 vastasid Jaapani liitlased Saksamaa ja Itaalia Ameerika Ühendriikidele omapoolse sõjakuulutusega. Samal päeval kuulutas USA Kongress sõja ka neile kahele riigile.
Rünnak Pearl Harborile hajutas seni Ameerika Ühendriikide ühiskonnas valitsevad olnud isolatsionistlikud meeleolud ja sundis Ühendriike astuma Teise maailmasõtta. Selle tulemusel muutus Vaikne ookean sõjategevuse piirkonnaks, kus lisaks Ameerika Ühendriikidele pidasid Jaapani agressiooni vastu võitlust Suurbritannia, Holland, Austraalia ja Uus-Meremaa.
Sõjalised tagajärjed muuda
Kümme tundi pärast Pearl Harbori ründamist korraldas Jaapan üllatusrünnaku ka Ameerika Ühendriikide lennuväele Filipiinidel. Taiwani saarelt lähtunud õhurünnakus, mis toimus kohaliku aja järgi 8. detsembril 1941 kell 12.35, hävitati Luzoni saarel Clark Fieldi õhuväebaasis paiknenud ameeriklaste B-17 pommitajad. Mõneks ajaks oli Ameerika Ühendriikide sõjaline võimsus nii merel kui ka õhus murtud.
Pikemas perspektiivis oli siiski tegemist vaid taktikalise võiduga lahingus, kuid kaotusega sõjas. Seda tunnistasid mitmed Jaapani ohvitserid juba vahetult rünnaku järel. Pearl Harboris ei asunud rünnaku ajal ühtegi ameeriklaste lennukikandjat, samuti jäi terveks ameeriklaste allveelaevastik. Neid suudeti kasutada edukalt puuduvate lahingulaevade asemel Jaapani sõjalaevastiku edasiste rünnakute tõrjumisel ja ka suurem osa kahjustatud lahingulaevu pöördusid pärast remonti aastatel 1942–1944 teenistusse tagasi.
Veelgi enam, ekslikuks osutusid mõned admiral Yamamoto strateegia põhialused. Esiteks, rünnak Pearl Harborile oli tegelikult tarbetu, sest ameeriklased olid juba 1940. aastal otsustanud loobuda kavast pidada Vaiksel ookeanil ulatuslikku meresõda ega kavatsenud isegi Filipiinide ründamise korral vastata sellele omapoolse sõjalaevade rünnakuga. Seda infot polnud Jaapani luure suutnud välja selgitada. Teiseks ülehindas ta lahingulaevade rolli meresõjas ning alahindas lennukikandjate ja allveelaevade tähtsust. Just allveelaevad põhjustasid edaspidi jaapanlastele kõige enam kahju nii sõjaliselt kui ka majanduslikult, takistades meretransporti. Kolmandaks, tingituna eelmisest valearvestusest, olid Pearl Harboris sihtmärgid valesti valitud, sest rünnakust jäid puutumata nii allveelaevade dokid, kütusemahutid kui ka mereväebaasi vana haldushoone. Viimases asus nimelt ameeriklaste krüptograafiaüksus Station HYPO, mis etendas edasistel aastatel olulist rolli jaapanlaste rünnakuplaanide ja laevastike liikumise teadasaamisel kodeeritud sõnumite eduka pealtkuulamise ja dešifreerimise teel.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Rünnak Pearl Harborile |
Kirjandus muuda
- Toland, John. The Rising Sun: The Decline and Fall of the Japanese Empire 1936–1945. Barnsley: Pen & Sword Military Classics, 2005. ISBN 1844153045.
- Willmott, H.P. The Barrier and the Javelin: Japanese and Allied Pacific Strategies, February to June 1942. Annapolis, MD: Naval Institute Press, 1983. ISBN 0870210920.