Rästikuhammustuse mürgistus
Rästikuhammustuse mürgistuseks nimetatakse inimestel või koduloomadel tekkida võivat mürgistusseisundit rästiku hammustuse tagajärjel eesmürgihammaste abiga kudedesse, organismi suurde vereringesse sattunud rästikumürgi toimel.
Üle poolte rästikuhammustustest on "kuivad" ehk sülge mõõdetavates kogustes ei eritu. "Märjal" hammustusel eritab rästik ka sülge. Isegi vastsündinud rästikute hammustus on mürgine ja nad hammustavad kergemini kui täiskasvanud rästikud, sest neil pole muid kaitsevahendeid, aga vaenlasi on rohkem.
Eestis peetakse rästikuhammustuse mürgistuse all silmas hariliku rästiku hammustuse läbi tekkida võivat mürgistust.
Eestis saab Statistikaameti andmetel igal aastal rästikult hammustada ligi sada inimest, kuid surmajuhtumeid ei ole ette tulnud.
Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis klassifitseeritakse rästikuhammustus jaotises X20 – kokkupuude mürkmadude ja mürgiste sisalikkudega.
Rästikuhammustuse tagajärjed on igal inimesel ja loomal isesugused.
Ajaloolist muuda
1664. tõestas Itaalia arst Francesco Redi, et rästikuhammustuse tagajärjel tekkivat mürgistust põhjustavad hariliku rästiku peas paiknevate näärmete eritised.[1]
Rästikuhammustuse asjaolud muuda
Harilik rästik on rahuarmastav ja hammustab inimest üksnes siis, kui talle peale astuda või teda käega haarata. Nad võivad püüda ennast kaitsta, hammustades agressorit. Isegi vastsündinud rästikud sisistavad hoiatuseks ja võivad hammustada ning nende hammustus on mürgine.
Päiksepaistelisel päeval ja eriti kestamise ajal näevad rästikud halvasti. Nii võib vallandada ka inimese liiga lähedale tikkunud liigutus kaitseraktsioonina ründe koos salvamisega.
Inimestel on levinud hammustuspiirkondadeks
- kõndimisel või pealeastumisel pahkluu piirkond;
- haaramisel (marju või seeni korjates, rästiku kinnikrabamisel jne) käe(d);
- kael ja pea – lastel kasvu tõttu, aga seda võib juhtuda ka ujumisel, harvemini laboratoorsete katsete käigus.
Mürgistuse astmed muuda
Rästikuhammustuse tagajärjel tekkiva mürgistuse astmed olenevad rästiku suurusest, aastaajast, elukohast. Nii näiteks on Ukrainas Harkovi piirkonnas elavad rästikud kuni kaks korda vähem mürgised kui Venemaa Brjanski alade isendid.[2]
Rästikuhammustuse mürgistuse raskusastmed [3]
| Raskusaste | Lühikirjeldus |
|---|---|
| mürgistust ei ole | mürgistusele iseloomulikud sümptomid puuduvad, kuid vähese valu tõttu on rästikuhammustuse kahtlus; 12 tundi pärast hammustust laboratoorsed analüüsid anormaalsusi ei tuvastanud. |
| kerge mürgistus | kerget mürgistust näitavad hammustuskohal esinevad hüpereemia, turse, verevalumid |
| mõõdukas mürgistus | mõõdukat mürgistust näitavad hammustuskohast kaugemale levivad hüpereemia, turse, verevalumid; lisaks esinevad mitteeluohtlikud süsteemsed sümptomid, nagu metalli maitse suus, iiveldus, paresteesiad, kerge hüpotensioon ja tahhükardia ning tahhüpnoe; verejooks ei ole tuvastatav; |
| raske mürgistus | raske mürgistuse korral levivad kiiresti hüpereemia ja turse, verevalumid kogu kehaosa ulatuses, näiteks hammustada saanud jäsemel; lisanduvad teadvusehäire, hingamispuudulikkus, hüpotensioon ja tahhükardia;
esineb ka aktiivset või spontaanset verejooksu ja olulisi muutusi koagulogrammis. |
Mürgistusnähud muuda
Mürgistuse kujunemisel omab rolli rästikumürgis leiduvate valkkomponentide (viperotoksiin) toimel elusorganismis tavalisest suurema koguse histamiini, serotoniini, bradikiniini jt ainete vabanemine, mis lisaks valutundlikkuse suurendamisele langetavad süstoolset vererõhku. Sellega kaasnevad tihti nõrkus koos iivelduse ja/või peapööritusega, hammustada saanud kehaosa paistetus, valutunne, südame rütmihäired, neerupuudulikkus, hingamispuudulikkus ja uriinipidamatus.
Osade rästiklaste hammustuse järgselt võib esineda leukotsütoosi – leukotsüütide tase > 20 000/μl kohta võib näidata rasket mürgistust, mis võib vajada vastumürgi manustamist (olemasolul).
Esmaabi sündmuskohal muuda
Levinuimateks sümptomiteks peale rästikuhammustust on turse, nahavärvuse muutus, seedehäired ja vererõhu langus.
- Rahusta kannatanut ja palu tal liikumatult lamada. Säilita ise rahu.
- Muuda hammustuskoht liikumatuks.
- Ära proovi seiklusfilmides nähtule tuginedes hammustuskohta noaga välja lõigata ega mürki välja imeda, ka žguti paigaldamine ei takista mürgi levikut.
- Kannatanule võib anda mõõdukas koguses juua vett, eriti kui hammustuskohas on tekkimas turse ja kannatanul on janu. NB! Kui kannatanu oksendab või tal on hingamisraskused, on söömine, joomine ohtlik.
- Transpordi kannatanu lähimasse haiglasse. Ära lase kannatanul liikuda.
- Helista alati Mürgistusteabekeskusesse 16662 või Häirekeskusse
- Viimaste uuringute kohaselt ei vähenda glükokortikosteroidide sündmuskohal (p.o) ega ka haiglas (i/v) manustamine tekkivate mürgistussümptomite raskust. Mitte kõik kannatanud ei vaja raviks vastumürgi manustamist. Veelgi enam - vastumürk ise võib põhjustada eluohtliku allergilise seisundi.
- Kui rästik hammustab imetavat ema, soovitatakse teha imetamises paus umbes ööpäevaks, kuna bradükiniinid jt. mürgised ained erituvad rinnapiima. Kui emal ei ole ööpäeva möödudes tekkinud süsteemseid sümptomeid, võib imetamist jätkata.
Ravi muuda
Patsiendi hea üldseisundi korral ja arstide korraldusel võidakse valu vaigistada paratsetamooliga (annustamine 20 mg/kilogrammi kehakaalu kohta 6 tunni järel).
Mõõduka ja raske mürgistuse korral võib vajalikuks osutuda spetsiifiline seerumravi – nii täiskasvanutele kui lastele manustatakse algselt üks viaal (10 ml) Euroopa rästiku mürgi antiseerumit. Kui süsteemse mürgistuse nähud püsivad ja/või kui rästikuhammustusest on möödas kauem kui 4 tundi, või hammustus on peapiirkonnas võib meditsiinipersonal otsustada manustada antiseerumit 20–40 ml.[3]
Kuigi harilik rästik on laialt levinud ja arvukas, tekitab ta inimeste tervisele ja elule suhteliselt vähe otsest kahju. Valdav enamik hammustatuid tervistuvad vahel isegi 2–4 päeva jooksul. Need kes jäävad haiglaravile vajavad ilmselt pikemat ravimikuuri, et terveneda.[5][6] Paistetus võib püsida 2–4 nädalat. Toksiline neuropaatia võib kesta kuid.
Viited muuda
- ↑ Harry W.Greene,Snakes: The Evolution of Mystery in Nature, University of California Press, lk 78, 1997, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 16.10.2013) (inglise keeles)
- ↑ Ain Raal,Farmakognoosia: Õpik kõrgkoolidele, lk 460, 2010, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978-9949-194-12-4.
- ↑ 3,0 3,1 Imbi Eelmäe, Jaan Sütt, Lea Maipuu, Silver Sarapuu, Joel Starkopf,Rästikuhammustuse ravijuhis, SA Tartu Ülikooli Kliinikum, 2006, Veebiversioon (vaadatud 11.04.2014)
- ↑ Terviseameti Mürgistusteabekeskuse veebiportaal (vaadatud 31.03.2020)
- ↑ M A Johnston ja W M Tullett, Adder (Vipera berus) bites: a case report and review of the management for emergency medical personnel. Arch Emerg Med. 1993 December; 10(4): 375–379. PMCID: PMC1286055, Veebiversioon (vaadatud 29.07.2013) (inglise keeles)
- ↑ T. MALINA, L. KRECSAK, ja D.A. WARRELL, Neurotoxicity and hypertension following European adder (Vipera berus berus) bites in Hungary: case report and review, QJM (2008) 101 (10): 801-806.doi:10.1093/qjmed/hcn079 First published online: July 22, 2008, Veebiversioon (vaadatud (29.07.2013) (inglise keeles)
Välislingid muuda
- R N Wild, Adder bites in children., Arch Dis Child. 1979 mai; 54(5): 392–395., veebiversioon (vaadatud (5.06.2014) (inglise keeles)
- D. J. HARBORNE, Emergency treatment of adder bites: case reports and literature review, Archives of Emergency Medicine, 1993, 10, 239-243, veebiversioon (vaadatud (17.04.2014) (inglise keeles)
- Ilkka Kunnamo, Evidence-Based Medicine Guidelines, Arno Vuori, 32.31. Adder (Vipera berus) bite, 2005, Duodecim Medical Publications, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 27.04.2014) (inglise keeles)