Promiskuiteet
Promiskuiteet on inimese seksuaalkäitumises komme pidada sagedasi seksuaalsuhteid eri partneritega. Seda terminit kasutatakse sageli hukkamõistvalt, eriti konservatiivses ideoloogias, mille järgi ideaaliks on traditsiooniline Euroopa peremudel ja pikaajalised kahepoolsed, teisi partnereid välistavad seksuaalsuhted. Tüüpiliseks promiskuiteedi näiteks peetakse üheöösuhteid.
Oletatav promiskuiteet ürgühiskonnas muuda
Kuni 19. sajandini oli etnoloogias, sotsioloogias, kultuuriantropoloogias jt humanitaar- ja sotsiaalteadustes laialdaselt omaks võetud seisukoht, mille kohaselt ürgühiskonnas, enne abielu ja perekonna tekkimist, valitses promiskuiteet ehk seksuaalne kõiklubatavus. Arvati, et vastassugupooltest koosnev kogukond oli omavahel grupiabielus ning alles hiljem arenesid välja teistsugused abielutüübid (polügaamia, polüandria ja monogaamia).
Sellise seisukoha kujunemise põhjusi oli mitmeid. Enamik kultuuriantropoloogilisi uuringuid nn loodusrahvaste kohta tehti 19. sajandil "kabinetiteadlaste" poolt, kes ise polnud kunagi kohapeal käinud ning kelle teadmised tuginesid üksnes reisijate, misjonäride jt ülestähendustele. Ürgühiskonna või inimkonna algse oleku rekonstrueerimisel lähtuti progressi-ideest, mille kohaselt on kõigile kultuuridele omased täiustumise ja komplitseeritumaks muutumise astmed. Tundus loogiline oletada, et kunagi, enne perekonnatüüpide väljakujunemist neid lihtsalt ei olnudki ning ürgühiskonnas olid seksuaalsuhted ilma igasuguste piiride ja tabudeta. Seda seisukohta esindab muuhulgas ka Friedrich Engelsi teos "Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine", mis koos Karl Marxi teostega võeti kommunistliku ideoloogia teenistusse.
20. sajandil lükati see mõte enamasti tagasi, nt abielu ajaloost põhjalike teadmistega soome filosoof, sotsiaalantropoloog ja sotsioloog Edvard Westermarck esitas tugevaid tõendeid selle kohta, et vähemalt kultuurilise arengu esimestel etappidel on monogaamia olnud täiesti normaalne ja loomulik meeste ja naiste kooseksisteerimise vorm.[1][2].
On juhitud tähelepanu ka sellele, et 19. sajandi viktoriaanliku moraali tingimustes võisid selliseid fantaasiaid tingida ka sügavalt psühholoogilised põhjused.
Kaasaegne kultuuriantropoloogia ei ole kinnitanud täieliku promiskuiteedi olemasolu üheski teadaolevas ühiskonnas ega kultuuris.
Praktikas muuda
Promiskuiteeti on praktiseeritud 1960. aastatel hipide kommuunides ja muudes alternatiivsetes subkultuurides, traditsioonilise monogaamia kadumisel alates 1960. aastatest on see saanud Läänes üldlevinuks.