Prantsuse muusika

Prantsuse muusika ajalugu ulatub kaugesse keskaega, kui ilmalikke muusikatraditsioone kandsid rändlaulikud. Prantsusmaal oli 11. sajandil kaks peamist piirkonda, kus kujunesid keskaja rahvamuusikatraditsioonid: Põhja-Prantsusmaalt Bretagne'ist sai alguse trubaduuride muusikakultuur ja Lõuna-Prantsusmaalt Provence'ist truvääride muusikakultuur.

Mõlemad olid rüütlilaulikud, erinevused olid peamiselt keelelised. Rüütlilaulikud eelistasid tundelist armastuslüürikat. Armastuslaulude kõrval esitasid trubaduurid ja truväärid ka mitmesuguseid jutustava sisuga ballaade. Trubaduuride ja truvääride muusika lähtus laulu aluseks oleva luule värsimõõdust ning seetõttu jäigi mitmeteks sajanditeks laulu rütmi määrajaks.

Prantsusmaa oli Euroopa varase mitmehäälse muusika vormide väljakujundaja – esimesed meile tuntud mitmehäälse muusika autorid olid Pariisis Notre-Dame'i koolkonna heliloojad.

Keskajal olid Euroopas, sealhulgas ka Prantsusmaal kõige levinumad muusikainstrumendid fiidel, šalmei ning sister. Fiidel oli tänapäevase viiuli 2–6 keelega eelkäija. Kahekordse roohuulikuga puhkpillist šalmeist arenesid hiljem välja oboe ja klarnet, sister oli kitarrilaadne keelpill. Tuntud olid keskajal ka Araabiast Hispaania kaudu Euroopasse jõudnud harf ning orel, mille erikujud (lüüra, vesiorel) olid tuttavad juba roomlastele ja egiptlastele. Prantsusmaaga seonduvad kaks žanrimõistet – nendeks on šansoon ja ballett. Trubaduuride esitatud šansoon oli ühehäälne, renessansiajastul (15.–16. sajandil) muutus see juba mitmehäälseks. 19. sajandil kujunes šansoon valdavalt kergesisuliseks soololauluks. 20. sajandi tuntumad šansoonilauljad olid Yves Montand, Charles Aznavour, Édith Piaf, Mireille Mathieu, Juliette Gréco jt.Prantsusmaa on kodumaaks ka klassikalisele balletile, mille eelkäijaiks said sealsed õukonnatantsud. Neist kaks kõige tuntumat olid menuett ja gavott. Menueti hiilgeaeg oligi 17.–18.sajand. See tants on ¾ taktimõõdus, mõõduka tempoga ja kolmeosalises ABA-vormis. Eriti hästi väljendas menuett rokokooajastu graatsilist ja nõtket tantsukultuuri. Samal ajal menuetiga kujunes õukonnatantsuks gavott, mis oli algselt rahvatants. Gavott on 4/4 või 2/2 taktimõõdus, tantsule on iseloomulik kahe veerandnoodiga eeltakt. Koos klassikalise balletiga kujunes Prantsusmaal 17. sajandil välja ka klassikaline ooper. Mõlema žanri tekkimisel sai määravaks itaalia päritolu helilooja Jean-Baptiste Lully (1632–1687) tegevus.

18. sajandil sai Prantsusmaal populaarseks klavessiinimuusika, eeskätt François Couperini (1668–1733) ja Jean-Philippe Rameau (1683–1764) loomingu kaudu. Prantsusmaa on opereti sünnimaa. 19. sajandi keskel alustas oma tegevust Jacques Offenbach (1819–1880), kes jõudis luua umbes 100 operetti.

Sama sajandi lõpul kujunes maalikunstis ja muusikas välja uus suund – impressionism, mille kõige väljapaistvamad esindajad muusikas on Claude Debussy (1862–1918) ning Maurice Ravel (1875–1937). Muusikas tähendab impressionism eelkõige kõlavärvidele tuginevat heliloomingu suunda.