Portaal (arhitektuur)

Portaal (keskladina portale < ladina porta 'värav') on ehitise (hoone, nt kiriku, lossi) esinduslik, ehituskunstiliselt rõhutatud sissekäik. Suurematel hoonetel võivad olla ka kõrvalportaalid või külgportaalid. Fassaadi olulise osana osutab portaal hoone tähtsusele, funktsioonile või omaniku positsioonile (näitena võib tuua Vana-Rooma triumfikaare või romaani või gooti katedraali)^[1]. Portaali juurde võib kuuluda eendehitis, nagu portikus, aatrium, etik, eeskoda või kabel.

Ajalugu muuda

Ridala kiriku portaal ehisviiluga

Portaal antiikarhitektuuris muuda

Vana-Kreeka portaalid olid rõhtse sillusega ja konsoolidele toetuva simsiga^[2]. Suurejooneliseks arenes portaal Rooma arhitektuuris. Iseloomulik oli ümarkaarne sillus ja portaaliava flankeerivad pilastrid või poolsambad.

Portaal keskaja arhitektuuris muuda

Rooma ümarkaarportaali arendati edasi alates umbes 1100 peamiselt Prantsusmaa romaani arhitektuuris ja ligikaudu sama kujundus jätkus alates umbes 1200 teravkaarses gooti arhitektuuris. Ukseava külgi laienevaks astmikuks kujundades tekkis astmikportaal, palendi asemel on sellisel portaalil astmeline palestik. Romaani portaali palestiku astmetes paiknevad sageli sambad, nii et seda tüüpi võib nimetada ka sammasportaaliks. Palestiku astmed ja sambad jätkuvad silluskaart järgides vastavalt arhivoldi astmetena ja ümarmõigastena. Üleminekukohta markeerib portaali talum, mis on palestikku järgivalt astmeline või hilisematel ehitistel sirge talumivöö. Hilisromaani ja varagooti portaalide iseloomulik element on tüvesevõrud sammastel ja kaaremõigastel. Portaali võib ümbritseda eenduv ehissein või ehisviil. Ukseava rõhtsa silluse puhul jäi silluskaare ja ukseava vahele poolringikujuline tümpanon, mis suurtel portaalidel oli kesksambaga toetatud. 13. sajandi suurtes katedraalides paigutati sammaste ja mõigaste asemele figuurid, seda nimetati figuraalportaaliks. Hilisgooti perioodile on iseloomulik palestikportaal. Seal on astmed ja sambad liidetud ühtseks reljeefseks profiiliks, kus erineva ristlõikega turbad vahelduvad süvarihvadega. Talum võib palestikportaalil isegi puududa.

Portaal renessanss- ja barokkarhitektuuris muuda

Renessanss- ja barokkarhitektuur võtab portaalide kujunduses taas kasutusele ümarkaare ja antiikmotiivid, juhindudes küll antiiksetest eeskujudest, mis Andrea Palladio või Sebastiano Serlio jooniste vahendusel kättesaadavad olid, aga siiski neid omal viisil kombineerides. Armastatud motiivid olid lõvipead või maskaroonid portaali lukukividel, iseloomulik kaunistuskivi teemantkvaader, rustika vaheldumine tahutud kantkiviga portaali palendis ja silluses. Ka renessanssportaali piirasid sambad, pilastrid või poolsambad, mida kroonis simss või karniis, seda omakorda kolmnurk-, segment- või murdfrontoon, barokkportaalidel ka voluutviilud või voluutfrontoon. Hilisrenessansis ja barokis kasvas skulptuurdekoori kasutamine.

Portaal klassitsistlikus arhitektuuris muuda

Klassitsistlik portaal matkib rangelt antiikeeskujusid. Taas on ukseava raamistatud pilastrite ja lihtsa simsi või frontooniga. Sissepääs võis olla ka kaunistamata portaaliava, mis jäi eenduva sammasportikuse varju.

Portaal klassitsismijärgsel perioodil muuda

Historitsismi perioodil kujundati hoonete portaalid neostiilides, kopeeriti ja kombineeriti ajalooliste stiilide elemente arhitektide suva järgi.
Varasemas juugendstiilis portaaliava eraldi ei kaunistatud, siiski art déco perioodil suurenes portaali kujunduslik tähtsus taas.
Funktsionalismis peetakse esmajoones oluliseks portaaliava läbinähtavust, mõttelist välisruumi ja siseruumi ühendamist.^[1]