Pontogammarus robustoides

Pontogammarus robustoides on kirpvähiliste seltsi kuuluv enamasti mitmeaastane mage- ja riimveeline vähilaadne, Eesti vetes 2006. aastal avastatud võõrliik.

Pontogammarus robustoides
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Alamhõimkond	Vähid Crustacea
Klass	Kõrgemad vähid Malacostraca
Selts	Kirpvähilised Amphipoda
Sugukond	Pontogammaridae
Perekond	Pontogammarus
Binaarne nimetus
Pontogammarus robustoides (G. O. Sars, 1894)

Kirjeldus

Pontogammarus robustoides on väike, umbes 12 mm pikkuse lülilise kehaga kahvatukollast värvi kirpvähiline.

Eluviis

Pontogammarus robustoides elab nii kivistel kui ka pehmetel veekogupõhjadel, ka makrofüütidel. Liiki leidub lainetusele mõõdukalt avatud merepiirkondades, eelistatult eutroofses veekeskkonnas, kuid teda on ka mesotroofses vees. Liik on keskmise reostustundlikkusega.

Loom liigub ujudes ja mööda substraati roomates. Ta on omnivoor, toitub biofiltraatorina hõljumist ja settest, kuid võib olla ka rööveluviisiga.

Levik

Liigi päritoluregioon on Musta mere, Aasovi ja Kaspia valgla ning oligohaliinsed rannaalad, jõgede alamjooksud ja estuaarid, rannikulõukad ja laguunid Venemaal, Ukrainas, Kaukaasias, Rumeenias, Bulgaarias ja Türgis. Levila laieneb pidevalt, nüüdseks on liiki leitud invasiivse võõrliigina Läänemerest ja Volga keskjooksult. Suure tõenäosusega on liigi levila laienenud nii inimtegevuse tulemusena (tahtlik introdutseerimine, laevandus, keskkonnamuutused saastumise ja kliima soojenemise tagajärjel) kui ka looduslikul moel veeteid mööda.

Liigi muudavad edukaks hea reostuse- ja soolsusetaluvus ning võime kiiresti suurel hulgal järglasi anda. Enamik uurijaid on täheldanud, et liigi arvukuse kasvamine pärsib otseselt tema keskkonna teiste suurselgrootute arvukust, biomassi ja liigilist mitmekesisust. Seetõttu on Pontogammarus robustoides invasiivse võõrliigina kantud Euroopa vete eriti ohtlike tulnukate musta nimekirja. Ennustatud on tema edasist levimist vastumeetmetest sõltumata.

Läänemeres on liiki leitud riimvetes, näiteks Szczecini laguunis, kus soolsus on 1-2 psu ja seda määrab magevee juurdevool Wisłast. Hiljem on avastatud, et liik suudab arvatavasti taluda ka kõrgemat soolsust, nagu 5,8–6,1 psu Gdański lahes. 1999. aastal leiti liik Soome lahe idaosas Neeva suudmes, kus soolsus on 7 psu, 2006. aastal Narva lahes, 2009. aastal Liivi lahes, kus soolsus on kuni 7,7 psu.