Vikipeedia

Pompeo Batoni

Itaalia maalikunstnik

Pompeo Girolamo Batoni (25. jaanuar 1708 Lucca – 4. veebruar 1787 Rooma) oli itaalia maalikunstnik.

Pompeo Batoni
"Autoportree", 1765, Baieri riiklik maalikogu
Täisnimi Pompeo Girolamo Batoni
Sündinud 25. jaanuar 1708
Lucca
Surnud 4. veebruar 1787
Rooma
Rahvus itaallane
Tegevusala maalikunst
John Talbot, hilisem 1. krahv Talbot, 1773. J. Paul Getty muuseum, Los Angeles
William Fermor, 1758. Kaunite kunstide muuseum, Houston
Portugali kuninganna Austria Maria Anna portree

Elukäik muuda

Pompeo Batoni sündis Luccas kullassepa Paolino Batoni ja tema naise Chiara Sesti pojana. 5. veebruaril 1708 ristiti ta San Frediano basiilikas. Ta kolis 1727. aastal Rooma ja õppis Agostino Masucci, Sebastiano Conca ja/või Francesco Imperiali (1679–1740) juures.

Batoni võlgnes tänu oma esimese tellimuse eest 1732. aasta aprillis Roomat tabanud vihmadele. Otsides peavarju tormi eest, varjus Baccaresca krahv Forte Gabrielli di Gubbio Kapitooliumi mäel asuva Palazzo dei Conservatori portikuse alla. Siin kohtus aadlik noore kunstnikuga, kes joonistas seal iidseid bareljeefe ja palee trepi maale. Kunstniku oskustest vaimustunud Gabrielli palus Batonilt mõnda tema teost näha ning maalija ateljees nähtu põhjal tegi talle ettepaneku maalida oma pere kabelisse uus altarimaal. "San Gregorio Magno al Celios" ("Madonna troonil koos lapse ja nelja Gabrielli perekonna püha ja õndsaga"), mille teine versioon (1736) asub praegu Veneetsia Gallerie dell'Accademias valmis aastatel 1732–1733.[1] Gabrielli Madonna pälvis üldist imetlust ja 1740. aastate alguseks hakkas Batoni saama ka teisi tellimusi.

Batonist sai Roomas ülimoekas maalikunstnik, eriti pärast seda, kui tema rivaal, proto-neoklassitsist Anton Raphael Mengs 1761. aastal Hispaaniasse lahkus. Batoni sõbrunes Winckelmanniga ja, nagu temagi, seadis oma loomingus eeskujuks pigem varasemate sajandite maalijate, nagu Raphaeli ja Poussini, vaoshoitud klassitsismi, mitte tollal moes olnud Veneetsia kunstnike loomingu. Aastal 1741 võeti ta Accademia di San Lucase liikmeks.

1769. aastal omistati tänu keiser Joseph II ja tema venna Pietro Leopoldo I (toonane Toscana suurvürst, hilisem keiser Leopold II ) topeltportreele[2] Batonile Austria aadlitiitel. Ta maalis ka paavst Clement XIII ja paavst Pius VI. [3]

Elu lõpul kunstniku tervise halvenes. Ta suri 1787. aastal 79-aastasena Roomas ja maeti oma San Lorenzo kogudusekirikusse Lucinas. Batoni viimse tahte täideviijad olid kardinal Filippo Carandini ja Šoti antikvaar James Byres. Kuid pärandvara ei olnud ja kunstniku lesk oli sunnitud taotlema Toscana suurhertsogilt, kelle Batoni oli maalinud 1769. aastal, rahalist abi, pakkudes vastutasuks abikaasa lõpetamata autoportreed, mis asub tänapäeval Firenzes Uffizi galeriis .

Isiklik elu muuda

Alates 1759. aastast elas Batoni Roomas aadressil Via Bocca di Leone 25 suures majas, mis sisaldas nii ateljeed kui ka näituseruume ja joonistusakadeemiat. Ta oli kaks korda abielus, 1729. aastal Caterina Settiga (suri 1742) ja seejärel 1747. aastal Lucia Fattoriga ning tal oli kaksteist last; kolm tema poega abistasid tema stuudios. Tema tütred Rufina ja Maria Benedetta olid tublid lauljad.

Looming muuda

 
Umbes 17-aastase Portugali kuninga João V portree. Ajuda palee, Lissabon.
 
Thomas Taylour, 1. Headforti markii, 1782. Kaunite kunstide muuseum, Houston

Rahvusvahelise kuulsuse saavutas Batoni suuresti tänu oma klientidele, peamiselt aadli päritolu brittidele, keda ta portreteeris sageli kuulsate Itaalia maastike taustal.[4][5] Batoni Grand Touri portreid leidub paljudes Briti erakogudes, tagades sellega žanri populaarsuse Suurbritannias.[6] Põlvkond hiljem võttis tema rolli üle Joshua Reynolds, kellest temast sai juhtiv inglise portreemaalija. Batonit peeti oma aja parimaks Itaalia maalikunstnikuks .

Lisaks kunstilembesele aadlile kuulusid Batonile poseerinud hulka Poola, Portugali ja Preisimaa kuningad ja kuningannad; Püha Rooma keisrid Joseph II ja Leopold II, paavstid Benedictus XIV, Clement XIII ja Pius VI, Baieri kuurvürst Karl Theodor ja paljud teised. Samuti sai ta arvukalt tellimusi kirikute altarimaalidele (näiteks Rooma, Brescia, Lucca ja Parma ) ning mütoloogiliste ja allegooriliste maalide jaoks.

Batoni stiil sai inspiratsiooni ja hõlmas elemente klassikalisest antiigist, prantsuse rokokoost, Bologna klassitsismist ja kunstnike nagu Nicolas Poussini, Claude Lorraini ja eriti Raphaeli loomingust. Sellisena peetakse Pompeo Batonit neoklassitsismi eelkäijaks.

Esimene Pompeo Batonile pühendatud näitus peeti tema kodulinnas Luccas 1967. aastal, pärast mida korraldati 1982. aastal veel kaks näitust Londonis ja New Yorgis. Aastatel 2007–2008 oli tema loomingust taas suur näitus Houstoni kaunite kunstide muuseumis, Londoni rahvusgaleriis ja Lucca hertsogipalees.

Teoseid muuda

Allegooria ja ajalugu muuda

(Kronoloogilises järjekorras)

Portreed muuda

Viited muuda

  1. ↑ "Gallerie dell'Accademia, Venice. Sala XVIII". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. juuli 2018. Vaadatud 28. juunil 2018.
  2. ↑ "Portrait of Emperor Joseph and his brother, Grand Duke Leopold, in Rome". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. oktoober 2006.
  3. ↑ "Portrait of Pius VI". Mv.vatican.va. Vaadatud 20. juulil 2012.
  4. ↑ "Portrait of John Talbot". Getty.edu. 7. mai 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. juuli 2012. Vaadatud 20. juulil 2012.
  5. ↑ "Portrait of John Wodehouse". Oberlin.edu. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. jaanuar 2007. Vaadatud 20. juulil 2012.
  6. ↑ Christiansen 1982, lk 39–41.
  7. ↑ "Batoni, Pompeo Girolamo - Martirio de Santa Lucía". Academia Colecciones (hispaania). Vaadatud 4. jaanuaril 2021.

Bibliograafia muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Pompeo_Batoni&oldid=6657688"