Titus Macc(i)us Plautus (umbes 244 eKr Sarsina (Umbria maakond Itaalias) – 184 eKr Rooma) oli Vana-Rooma komöödiakirjanik. Plautuse kohta puuduvad peaaegu igasugused eluloolised andmed. Enam-vähem terviklikult on säilinud 20 Plautuse komöödiat (samas ringles 120 eKr tema nime all 130 näidenditeksti, umbes 20 tuvastati tema omadena 2.-1. sajandi vahetusel eKr). Ta kasutas oma komöödiate algmaterjalina põhiliselt Vana-Kreeka uuema komöödia (Menandros, Philemon, Diphilos) tüpoloogiat ja tegevustikke.

Rooma kirjanduse kuldaja autorid nagu Horatius hindasid tema teoseid labasteks, kergekaalulisteks ja värsitehniliselt ebaühtlasteks. 2.-4. sajandil koostati kommenteeritud filoloogilised väljaanded. Plautuse teoste populaarsuse põhjendustena on nimetatud üldinimlikke teemasid ning vormilist paindlikkust (aja, tonaalsuse ja žanripiiride muutlikkust). Plautuse komöödiad on mõjutanud paljusid hilisemaid komöödiakirjanikke (William Shakespeare, Ludvig Holberg, Gotthold Ephraim Lessing, Carlo Goldoni, Aleksandr Ostrovski).

Täisnimega Plautust käsikirjades ei nimetata. Maccus 'narr' ja Plautus 'lonkur' olid komöödiate standardtegelased, mistõttu on arvatud, et tegu võib olla näitleja pseudonüümidega.

Ka Plautuse eluloo tõesuses on kaheldud, kuna see sarnaneb tugevalt teiste kirjanike elulugudega samast perioodist. Väidetavalt tuli ta noorena Umbriast Rooma, kus alustas lavatöölisena. Lahkus teatrist ja kogus väikese varanduse kaupmehena. Kolm esimest komöödiat kirjutas töö kõrvalt, teatrisse naasis algul näitlejana ning edu saavutanuna jäi näitekirjanikuks elu lõpuni.

Eesti keeles on tervikuna vaid üks Plautuse teos: "Pseudolus" Ain Kaalepi tõlkes ("Rooma kirjanduse antoloogia", 1971, lk 16–96).