Vikipeedia

Petseri klooster

Petseri klooster (vene keeles Псково-Печерский монастырь 'Pihkva-Petseri klooster') on õigeusu mungaklooster Petseri linnas. Pühapaik on 16. sajandist olnud Setumaa traditsiooniline usukeskus ja palverännakute sihtkoht.[1]

Petseri klooster

Kloostri ajalugu muuda

 
Kloostri nimepäeval – Jumalaema Uinumise pühal
 
Kloostri välismüür
 
1521. aastast pärinev imettegev Jumalaema Uinumise ikoon, mida kantakse Jumalaema Uinumise pühal ristikäigus

Kloostri asutamise ajaks peetakse 1473. aastat, mil pühitseti sisse Jumalaema Uinumise peakirik – koobaskirik, mille praegune fassaad pärineb 18. sajandist. Klooster tekkis jõe orgu liivakivipaljandis olnud looduslike koobaste kohale. Nende järgi on tulnud ka nimi: Печеры tähendab koopaid. Koobastes olid juba alates 14. sajandi lõpust elanud erakmungad.[2] Kloostri asutajaks peetakse Tartu preestrit Joanni (munganimega Joona). Selle ümber kujunes aja jooksul asula (possaad), hilisem Petseri linn.

Vanem, koobaskloostri osa koosneb Jumalaema Uinumise koobaskirikust, mida ümbritseb galeriikäik, ning lähemast koobastikust, kus asuvad Petseri vagade Markuse, Joona, Laatsaruse ja ema Vassa säilmed ja mis jätkub seitsmest käigust koosneva nekropoliga, Kristuse Ülestõusmise koobaskiriku ja kabeliga. Koobaskloostri sissepääsu kohal olnud pärimuse kohaselt kunagi kiri Богом зданная пещера ('Jumala loodud koobas').

Klooster ehitati ulatuslikumalt välja 16. sajandi keskpaigas kloostriülem Korneliuse ajal (1529–1570), kes suri märtrisurma tsaar Ivan IV käe läbi. Liivimaa sõja alguses (1558–1565) rajati kloostri ümber müürid ning see muutus tähtsaks kaitseehitiseks, kuigi klooster asus orus, mis muutis selle kaitsmise küllaltki keerukaks. 16. ja 17. sajandil piirasid kloostrit korduvalt nii poolakad kui ka rootslased, kuid vallutada suutis selle vaid Poola kuningas Stefan Bathory 1581. aastal. Kloostrit kindlustati viimati Põhjasõja ajal, mil selle ümber rajati bastionid. Seejärel kaotas klooster sõjalise tähtsuse, sest Setumaa muutus piirialast Venemaa keisririigi sisepiirkonnaks.

Ehitiste hulka kuuluvad: liivakivisse ehitatud Jumalaema Uinumise koobaskirik (Успенская пещерная церковь, 1473) ja selle peale ehitatud Jumalaema Kaitsmise kirik (Покровская церковь, 1759), Suur kellatorn (Большая звонница, 1523), Jumalaema Kuulutamise kirik (Благовещенская церковь, 1541), Püha Nikolai väravakirik (церковь Николы Вратаря, 1565) Püha väravaga, kust algab nn Verine tee, Püha Laatsaruse kirik (Лазаревская церковь, 1800), Püha Miikaeli peakirik (Михайловский собор, 1827), Issanda Templisseviimise kirik (Сретенская церковь, 1870), varakamber raamatukoguga (ризница, 17. sajand), munkade elumaja, söögisaal (трапезная, 1896), kabel (1910), Püha kaev, Püha mägi, kus kasvab Püha tamm, samuti kivist Petseri kloostri ringmüür üheksa torniga.

Eesti Vabadussõja järel läks Petseri klooster Eesti koosseisu. Tänu sellele erinevalt Nõukogude Liidu alale jäänud õigeusu kloostritest Petseri mungakloostrit 1920.–1930. aastatel ei suletud. Ametlikult kloostri nime küll ei kasutatud, see tegutses kristliku tööühingu nime all.[3] Saksa okupatsiooni ajal asus kloostris Petseri Gümnaasium, sest koolimajas oli laatsaret. 1944. aasta halduspiiride muutmise järel läks klooster Eesti NSV alt Vene NFSV alla ja on praegu de facto Venemaa territooriumil.

Peko ja Petseri pühapaik muuda

Lauluema Anne Vabarna loodud regivärsilise eepose "Peko" nimikangelane, setude kuningas ja prohvet Peko on muuhulgas koopaerak, kes käib liivakoopas üksi paastumas ja palvetamas. Elupäevade lõpus tulevad talle surmamõtted ja ta palub seppadel taguda oma küljeluu koopia, mis jääks pärast tema surma rahvale mälestuseks. Rauast küljeluu peab valmis saama selleks ajaks, kui tema koopa kohale ehitatakse klooster. Essu (Jeesus) ja Maarja saadavad Pekole unenäo, mis näitab tulevikku. Seejärel peab Peko rahvale mäejutluse, kus ta ennustab tulevasi sündmusi. Kui rahvas on ära läinud, lööb Peko oma kiiora (tammepuust sõjanuia) maasse. Kiiorast kasvab tammepuu, selle okstesse lendavad linnud ja Peko peab neile jutlust. Tammega hüvasti jättes ütleb Peko, et tamm peab seal seisma kuni maailma lõpuni. Siis läheb Peko oma koopasse magama ja jääb igavesse unne. Koopa kohale ehitatakse Petseri klooster.[4]

Kloostriülemate loend muuda

Iguumenid muuda

  • Joona
  • Selivan
  • Joona
  • Sergi
  • Siimon
  • Dorofei
  • Gerassim
  • Kornelius (1529–1570)
  • Savva (1571–1572)
  • Silvester
  • Trifon
  • Tihhon, hiljem Kaasani metropoliit
  • Nikon (I)
  • Meleti
  • Joakim (1593 – hiljemalt 1611)

Arhimandriidid muuda

  • hiljemalt 1611–1616 Joakim
  • 1617–1621 Antoni (I)
  • 1621–1627 Joasaf (I)
  • 1627–1634 Iiob
  • 1634–1639 Porfiri
  • 1639–1643 Rafail
  • 1643–1650 Makari
  • 1650–1656 Mitrofan
  • 1656–1663 Zossima
  • 1663–1669 Gerassim
  • 1669–1682 Paissi
  • 1682–1686 Joasaf (II)
  • 1686–1699 Paissi (II)
  • 1699–17?? Kornelius (II)
  • 1706–17?? Aaron
  • 1711–1724 Feodossi
  • 1724–1726 Markell
  • 1726–1729 Filaret
  • 1730–1731 Venjamin
  • 1731–1732 Kirill
  • 1732–1745 Ignati
  • 1746–1753 Gennadi
  • 1753–1785 Jossif
  • 1785–1792 Varlaam
  • 1792–1800 Petr
  • 1800–1835 Venedikt
  • 1835–1844 Antoni (II)
  • 1845–1850 Antoni (III)
  • 1850–1856 Nikon (II)
  • 1856–1864 Apollos
  • 1864–1868 Feognost
  • 1868–1882 Pavel
  • 1882–1885 Naatanael
  • 1885–1890 Pavel
  • 1890–1894 Innokenti
  • 1894–1906 Mefodi
  • 1906–1914 Nikodim
  • 1914–1917 Avgustin
  • 1917–1918 Aleksandr
  • 1919–1920 Arkadi
  • 1920–1932 Joann (Bulin)
  • 1932–1940 Nikolai (Leisman)
  • 1940–1941 Parfeni (Šatinin)
  • 1941–1944 Pavel (Gorškov)
  • 1944–1946 Agafon (Bubits)
  • 1946 Nikon (Miko)
  • 1946–1947 Nektari (Grigorjev)
  • 1947–1949 Vladimir (Kobets)
  • 1949–1953 Pimen (Izvekov)
  • 1954–1956 Sergi (Gavrilov)
  • 1956–1959 Avgustin (Sudoplatov)
  • 1959–1975 Alipi (Voronov)
  • 1975–1988 Gavriil (Stebljutšenko)
  • 1988–1992 Pavel (Ponomarjov)
  • 1992–1995 Roman (Žerebtšov)
  • 1995–2018 Tihhon (Sekretarjov)
  • 2018–2023 Tihhon (Ševkunov)
  • 2023– Illarion (Karandejev)

Kloostri vaateid muuda

  •  
    Petseri kloostri peavärav
  •  
    Peavärav seestpoolt
  •  
    Peaingel Miikaeli kirik
  •  
    Püha Nikolai kirik ja kellatorn kloostri sissekäigu juures
  •  
    Kirikud kloostri peaväljaku ääres
  •  
    Kloostri kellad
  •  
    Vaade kloostrile müüri taga asuvalt vaateplatvormilt
  •  
    Kloostri torn koos bastioniga
  •  
    Kloostri müür
  •  
    Kloostri torn selle alt läbi voolava ojaga

Viited muuda

  1. ↑ Kalle Lõuna. Usuküsimus Petserimaal 1920.-1930. aastatel ja kloostrisõda. - Ajalooline Ajakiri 1999, 3/4 (106/107), lk.57.
  2. ↑ Helen Bome. Sacred image as a local patron? The icon of St Nicholas of Mozhaisk in the Petseri Monastery in Setu folklore Folklore, (2006) vol 34, lk 76
  3. ↑ Kloostri müüride taga. Esmaspäev, 1. detsember 1930, nr 48, lk 3
  4. ↑ Peko. Setu rahvuseepos. Toimetanud Paul Hagu ja Seppo Suhonen, saatesõna kirjutanud Paul Hagu. Kuopio: Snellmann-Instituutti, 1995. – 224 lk. ISBN 9518421668

Kirjandus muuda

  • Kalle Lõuna. Usuküsimus Petserimaal 1920.–1930. aastatel ja kloostrisõda. Ajalooline Ajakiri 1999, 3/4 (106/107), lk 57
  • Karp Tiisik [autori nimi raamatus märkimata], Pihkwa Petseri Klooster. Tallinn [s.n.] 1889, 15 lk
  • Aleksander Möldroo Petseri klooster sõnas ja pildis. [Autori illustratsioonid; tekst eesti, saksa ja vene keeles]. Petseri: A. Möldroo, 1937, 30 lk
  • Hanno Kompus. Das Kloster zu Petseri. Loodushoiu- ja Turismi-Instituut, [Tallinn?]: "Töökool", 1940, 16 lk. (Sama inglise keeles: The monastery of Petseri. [Tallinn]: Koolitarvete- ja Kirjastusühing "Töökool", 1940, 16 lk)
  • Vana Petseri: ehitised ja inimesed: [postkaarte ja fotosid Sven Karjahärmi jt. kogudest] = Старые Печоры: здания и люди: [фотографии из собрания Свена Карьяхярма и др.] = Old Pechory: buildings and people: [postcards from Sven Karjahärm collection etc.]. Koostanud Toomas Karjahärm. [Tallinn]: Argo, 2006, 155 lk. ISBN 9789949415748 (köites)
  • Tihhon (Ševkunov), arhimandriit. Mittepühad pühakud ja teised jutustused. Vene keelest tõlkinud Ülar Lauk. [Tallinn]: Tänapäev, 2013, 410 lk. ISBN 9789949273546 (köites)
  • Mare Piho. Petseri – 20. saj väike Euroopa linn. [Tallinn]: Tänapäev, 2013, 216 lk. ISBN 9789949273928 (köites)

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Petseri_klooster&oldid=6554003"