Peter Vitus von Quasdanovich
Peter Vitus von Quasdanovich (horvaadi k. Petar Vid Gvozdanović; 12. juuni 1738 – 13. august 1802) oli Horvaatia aadlik. Austria sõjaväelane, feldmarssal-leitnant ja vabahärra.
Osalus sõdades Preisimaa vastu muuda
Peter Vitus von Quasdanovich sündis 12. juunil 1738 Zumberakis. Ta astus sõjaväeteenistusse 1752. aastal ning liitus Warasdini grenzeri husaarirügemendiga nr. 41. Selle üksuse koosseisus sõdis ta seitsmeaastases sõjas, mille lõppedes oli jõudnud kapteni auastmeni. 1773. aastaks oli ta saanud ooberstleitnandiks ning juhatas Karlstadti Grenz husaarirügementi nr. 41. Ta osales ka Baieri pärilussõjas, kus paistis mitu korda välja.[1]
Quasdanovich võttis osa mitmest ratsarünnakust Friedrich Joseph von Nauendorfi all. 15. ja 16. juulil 1778 ründasid nad ühte Preisi laagrit ning hoidsid siis hiljem tagasi tervet korpust. Quasdanovich juhatas ka ühte ratsarünnakut, mille tulemusena murdsid nad läbi ühe grenaderipataljoni karreest. Weisskircheni lahingus 26. novembril hoidis ta suuremat Preisi väge mitu tundi tagasi ning sundis neid siis taganema. Taubintzi lahingus ajas ta Preisi ratsaväe põgenema. Nende saavutuste eest autasustati teda Maria Theresia militaarordeni rüütliristiga, lisaks ülendati ta ooberstiks ning määrati Slavoonia grenzeri husaarirügemendi nr. 43 ülemaks.[1]
Austria-Türgi sõja ajal edutati Quasdanovich kindralmajoriks.[1]
Osalus Prantsuse revolutsioonisõdades muuda
Osalus Reini sõjategevuses muuda
Esimese koalitsiooni sõja ajal teenis ta ülem-Reini armees, kus juhatas algul brigaadi ning pärast feldmarssal-leitnandiks edutamist diviisi. 26. juunil 1795 osales ta Fleurusi lahingus, kus juhatas ühte kolonni, kuid ei suutnud sellega Prantsuse kaitsest läbi murda.[2]
Sama aasta septembris ähvardasid prantslased Austria armee varustuspunkti Heidelbergis, kuid Quasdanovich enda 8000 mehega suutis ligi 12 000-mehelise Prantsuse armee Handschuhsheimi all peatada. Lahingu pööras austerlaste kasuks ratsarünnak, mis Prantsuse väed põgenema pani. See võitas aitas kaasa Austria ülem- ja alam-Reini armeede ühinemisele ning Jourdani üle Reini jõe surumisele. Oma võidu eest autasustati Quasdanovichit Maria Theresia militaarordeni komandöriristiga. Hiljem osales ta ka Mannheimi piiramisel.[3][2][1]
Osalus Itaalia sõjategevuses muuda
1796. aastal viidi Quasdanovich üle Itaaliasse, kus sealsete vägede ülemjuhataja von Wurmser proovis päästa Mantova linna, mida piiras hiljaaegu suurt edu saavutanud Napoleon Bonaparte armee.[4][1]
Wurmseri plaani järgi juhatas Quasdanovich 18 000-mehelist kolonni, mis hakkas liikuma Garda järve lääneküljelt. 29. juulil ründas Quasdanovich Rivoli all Massenat, kelle ta ka tagasi surus, põhjustades talle suuri kaotusi. Samal päeval ründas Quasdanovich Salo all ka Prantsuse kindral Saureti vägesid, kes pärast Desanzanosse taganesid. 30. juulil liikus Quasdanovich Chiese jõeni, kus aga Saureti käest lüüa sai ning oli sunnitud järgmine päev Gavardosse taganema.[1]
3. augustil asus ta uuesti Wurmseri poole ning lükkas enda ees olevad Prantsuse väed tagasi. Järgmisel päeval suruti ta aga ise taas Gavardosse tagasi, mille käigus eraldati tema armeest prints Reussi diviis, mis prantslaste poolt ümber piirati. Pärast Wurmseri armee lüüa saamist Castiglione lahingus, pidi ka Quasdanovich taganema.[1]
Quasdanovich osales ka Mantova teises päästeoperatsioonis. 8. septembril said tema väed Bassano lahingus lüüa, mille tõttu lõigati Wurmseri armee kaheks. Wurmseril ei jäänud muud üle, kui oma üksustega Mantova poole minna, kuhu ta ka 13. septembril ka jõudis. Quasdanovichi vägi oli kahanenud vaid 2000 meheni, mis aga kuu ajaga kasvas 6000 meheni.[1][4]
Järgmist päästeoperatsiooni hakkas juhatama Joseph Alvinczy, kes jagas taas oma väed kaheks. Teist väeosa juhatas Pavle Davidović, Quasdanovich jäi Alvinczy üksuste juurde. Ka see operatsioon kukkus peale Arcole silla lahingut lõpuks läbi, kuigi Alvinczy oli Napoleoni siiski kahes lahingus võita suutnud (teine Bassano ja Caldiero lahing, mõlemas neis osales ka Quasdanovich). [2]
Alvinczy alustas viimast päästeoperatsiooni 1797. aasta jaanuaris, mis sai ka viimaseks sõjaoperatsiooniks, milles Quasdanovich osales. Varasematest läbikukkumistest hoolimata otsustati armee jällegi kaheks jagada. Quasdanovich juhatas Alvinczy armees diviisi. 13. jaanuaril kohtasid austerlased Rivolis kindral Jouberti diviisi ning Alvinczy plaanis selle üksuse vastu rünnaku korraldada. Öösel jõudsid prantslasteni aga Napoleoni abiväed. Järgmisel päeval toimunud lahingus juhatas Quasdanovich ühte kolonni, mis paiknes Adige jõe vasakkaldal. Tema kolonnil oli kõige rohkem kahur- ja ratsaväge ning tema kõrval asusid ka teised Austria väeosad, kuid nende käest Quasdanovich maastiku tõttu toetust ei saanud.[2]
Lahingu ajal ründasid Quasdanovichi mehed ülesmäge ning saavutasid algul isegi edu, kuid Napoleoni vasturünnak sundis nad taganema. Järgneva paari päevaga lagunes Alvinczy armee koost ning ka Mantova langes 2. veebruaril prantslaste kätte. Veebruaris läks Quasdanovich ka erru.[2]
Quasdanovichi ebaedu on vahest proovitud õigustada tema suure vanusega, kuigi see pole eriti hea argument, kuna Alvinczy ja Wurmser olid temast veel vanemad. Ilmselt põhjustas tema ebaedu suurema hariduse puudumine, kuna ta oli sõjaväkke astunud juba 14-aastaselt. Tema kaotustes Itaalias võib süüdlasteks pidada ka Alvinczyt ja Wurmserit, kelle plaanid olid liiga kehvalt läbi mõeldud.[2]
Peter Vitus von Quasdanovich suri 13. augustil 1802 Viinis.[1]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 "Quosdanovich, (Peter) Vitus Freiherr von". Vaadatud 15.06.2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Peter Vitus Freiherr von Quosdanovich, 1738–1802". Vaadatud 15.06.2023.
- ↑ "Battle of Handschuhsheim". Vaadatud 15.06.2023.
- ↑ 4,0 4,1 "Siege of Mantua, 4 June–30 July 1796 and 24 August 1796–2 February 1797". Vaadatud 15.06.2023.