Pessimistlik induktsioon

Pessimistlik induktsioon ehk pessimistlik metainduktsioon on teadusfilosoofias realismivastane argument, mille järgi teadusliku teooriate edukus (ennustusvõime, seletusjõud) ei anna veel tunnistust tema tõesusest. Paljud väga edukad teooriad on välja tõrjutud veel edukamate teooriate poolt, mis on eitanud eelmiste teooriate poolt postuleeritud teoreetiliste objektide olemasolu, nii et võib oodata, et ka praeguste teooriate asemele tulevad uued teooriad, mis postuleerivad hoopis teistsuguseid mittevaadeldavaid teoreetilisi objekte.

See on üks tugevamaid realismivastaseid argumente.

Seda laadi argumenti on esitanud teiste hulgas Pierre Duhem, Henri Poincaré ja Larry Laudan. Tänapäeval tuntud eksplitsiitsel kujul esitas selle esimesena Laudan 1981. aastal.

Realistide väitel me oleme õigustatud uskuma, et meie praegused edukad teooriad on tõesed või ligikaudu tõesed, kusjuures ligikaudne tõesus tähendab, et nende teooriate kesksed terminid tõesti osutavad millelegi. Pessimistlik induktsioon õõnestab realisti õigustust oma episteemilisele optimismile ajaloolise vastunäitega. Larry Laudani väitel on teaduse ajalugu surnuaed, kus puhkavad kunagi empiiriliselt edukad teooriad, mille kesksed terminid osutusid mitte millelegi osutavateks. Näiteks 18. sajandil olid valguse eetriteooria ja humoraalne teooria meditsiinis uskumatult edukad, ometi ei usu me enam eetri olemasolu ega taha neid teooriaid nimetada ligikaudselt tõesteks. Laudan väidab, et kui mineviku edukasd teooriad on osutunud vääradeks, siis meil pole alust uskuda realisti väidet, et meie praegused edukad teooriad on ligikaudselt tõesed.

Ei saa otseselt näidata, et varasemad edukad teooriad on väärad. Võib ainult öelda, et varasemad ja praegused edukad teooriad on omavahel vastuolus, mistõttu nad ei saa kõik tõesed olla. Sellest aga piisab, et öelda, et teooria empiiriline edukus ei saa olla tema (ligikaudse) tõesuse usaldatav tunnus. Niisiis pole ka põhjust pidada praegusi edukaid teooriaid (ligikaudselt) tõesteks.

Kirjandus

• Larry Laudan. A Confutation of Convergent Realism. – Philosophy of Science, 1981, nr 1, lk 19-49. Ümbertrükk: David Papineau (toim). Philosophy of Science, New York: Oxford 1996, lk 107–138.