Peenike punane joon
|
See artikkel räägib romaanist; filmi kohta vaata artiklit Peenike punane joon (film) |
"Peenike punane joon" on ameerika kirjaniku James Jonesi neljas romaan. See tugineb paljuski Jonesi kogemustele Teisest maailmasõjast Guadalcanalil: Mount Austeni, Galloping Horse ja Sea Horse lahingutes. Kirjanik teenis Ameerika Ühendriikide armee 25. jalaväediviisi 27.jalaväerügemendis.
Romaan muuda
Septembris 1962 avaldatud raamatu "Peenike punane joon" peategelased olid needsamad, mis Jonesi eelnevas ja järgnevas maailmasõja teemalises romaanis, ehkki nende nimed olid muudetud. Algselt kavatses Jones oma eelneva romaani "Siit igavikku" meespeategelased uuesti kasutusele võtta, kuid nagu ta märkis: "Draama ülesehitus, ütleksin isegi, et esimese romaani vaimsus nõudis, et Prewitt saab selle lõpus surma." Jones lahendas selle küsimuse nii, et muutis esimese romaani kolme peategelase nimed ja need said teises romaanis uuesti esineda. Tegelaskujust Prewitt sai Witt, Wardenist sai Welsh ja Starkist sai Storm.[1] Jonesi viimane romaan "Vilistage!" (1978) kujutab sarnaseid tegelaskujusid, kes seal kannavad nimesid seersant Mart Winch, Bobby Prell ja Johnny "Ema" Strange. Kapral Fife "Punasest joonest" taasesineb kui kompanii kirjutaja Marion Landers romaanis "Vilistage!"
Romaani tõetruu lahingukirjeldus kujutab eriti õudustäratavaid tegusid, mida sõdurid seal toime panid, nagu jaapanlaste laipade välja kaevamist lihtsalt nalja pärast, vangide massihukkamisi ja laipadelt kuldhammaste väljatõmbamist. Romaan käsitleb seisukohta, et tänapäeva sõda on sügavalt isiklik kogemus, mille jubedused iga sõdur personaalselt läbi elab.
James Jones kirjutas romaani oma kogemuste põhjal Galloping Horse, Sea Horse ja Kokumbona lahingutest, nimetades need oma teoses "Dancing Elephant", "Sea Slug", and "Bunabala".[2] Olulise meenutusena läbielatust kasutab Jones ka kirjeldust, kuidas ta tappis jaapani sõduri paljaste kätega.
Raamatu pealkiri on pärit Rudyard Kiplingi luuletusest "Tommy", kogumikus "Kasarmuballaadid". Seal kirjeldab Kipling Briti jalaväelasi kui "kangelaste peenikest punast joont". Kiplingi värsid kirjeldavad Briti sõdurite võitlust 1854. aastal Krimmi sõja Balaclava lahingus. "Peenike punane joon" oli formatsioon, kus kahes viirus rivistatud punakuuelised jalaväelased avasid tule alles nii lähedalt, et tabamus oli kindel.
Meediakajastus muuda
1962. aastal pälvis romaan Kirkus Reviewsi auhinna. Ära märgiti, et see sõjajutustus sisaldab kümneid tegelaskujude kirjeldusi; autor näitab, millised olid sõdurite emotsioonid nähtustele nagu taplus, hirm, surm ja homoseksuaalsus. Paralleelselt on teos pikitud irooniliste märkustega sõjaväelise korralduse kohta ning hetkedest kuidas elu juhivad saatus, õnn ja asjade seis.[3]
20. sajandi kirjanduskonverentsil 2002. aastal ütles Paul Christle: "Jonesi sõjadraamade seast on "Peenike punane joon" ainuke, mis midagi tagasi hoidmata kirjeldab võitlust kogu selle julmuses. Arvustajad, kriitikud ja õpetlased on kiitnud tema realismi. Mõned, nende hulgas ka mina, paigutaksid romaani kirjanduslikku realismi, sest Jonesi sõdurite saatuse määravad juhus ning sotsiaalsed, majanduslikud, psühholoogilised ja poliitilised tegurid, mida nad ei suuda juhtida ega isegi tunnustada."[4]
Briti ajaloolane ja militaarkirjanik John Keegan mainis, et "Peenike punane joon" on tema arvates üks kahest Teise maailmasõja võitlusi kirjeldavatest teostest, mida võiks võrrelda parimatega, mis on kirjutatud esimesest maailmasõjast. (Teine oli briti kirjaniku David Holbrooki "Flesh Wounds"(1966)).[5]
Filmiversioonid muuda
Romaani on adapteeritud filmistsenaariumiks kaks korda, Andrew Marton 1964 ja Terence Malick 1998.
Viited muuda
- ↑ "The Thin Red Line". Jamesjonesliterarysociety.org. Vaadatud 2.11.2012.
- ↑ "Biography of James Jones", the epilogue of "Whistle" by James Jones in the 2010 electronic version published by Open Road Integrated Media.
- ↑ https://www.kirkusreviews.com/book-reviews/james-jones/thin-red-line/#review
- ↑ http://christle.freeshell.org/essays/ttrl.pdf
- ↑ Keegan, John.