Pealtvaataja efekt
Pealtvaataja efekt ehk kõrvaltvaataja efekt on sotsiaalpsühholoogiline nähtus, kus inimese valmidus kriitilises olukorras kannatajale abi pakkuda on väiksem juhul, kui leidub teisi passiivseid pealtvaatajaid. Abi pakkumise tõenäosus on pöördvõrdelises seoses pealtvaatajate hulgaga.
Sellisel nähtusel on mitu põhjust, näiteks ebakindlus, nõrk sotsiaalne sidusus, vastutuse hajumine.
Nähtuse kohta leidub reaalses elus palju näiteid. Üks neist on 1964. aastal New Yorgis aset leidnud juhtum, kus Kitty Genovese tapeti mitme tema naabri silme all. Üks tänapäevasemaid näiteid pärineb aastast 2009, kui Saksamaal tapsid kaks 18-aastast noorukit rongijaamas Dominik Brunneri, kes oli läinud appi nende poolt rünnatud lastele. Juhtumil oli rohkemgi pealtnägijaid, kuid keegi ei sekkunud. Nii praktilises kui ka teoreetilises mõttes on pealtvaataja efekt mänginud meie abistava käitumise mõistmise juures olulist rolli. [1]
Klassikaline pealtvaataja efekti uurimisparadigma muuda
Tüüpiline pealtvaataja efekti uurimus näeb välja järgmine: osalejad töötavad väidetavalt olulise ülesande kallal (näiteks küsimustiku täitmine, uurimuse läbiviija ootamine) kas üksinda või koos veel mõne osalejaga (passiivsed pealtvaatajad). Äkitselt on nad lavastatud hädaolukorra tunnistajateks (näiteks eksperimenteerija saab vigastada, kedagi rünnatakse, midagi varastatakse). Osalejate reaktsioon registreeritakse, tavaliselt vastavalt nende sekkumise tõenäosusele ning ajale, mis neil sekkumiseks kulus. Seejärel võrreldakse mitme pealtvaatajaga olukorra tulemusi ühe pealtvaatajaga olukorra tulemustega. Sel moel on leitud pealtvaataja efekti mitmetes valdkondades.[1]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Fischer, P., Krueger, J., Greitemeyer, T., Vogrincic, C., Kastenmüller, A., Frey, D., Heene, M., Wicher, M., Kainbacher, M. (2011), „The Bystander-Effect: A Meta-Analytic Review on Bystander Intervention in Dangerous and Non-Dangerous Emergencie“, Psychological Bulletin 2011, Vol. 137, No, 4, 517-537