Vikipeedia

Paulus III

Paulus III (Alessandro Farnese, 29. veebruar 1468 – 10. november 1549), oli paavst aastatel 1534–1549. Ta oli 220. paavst.

Paulus III
Sünninimi Alessandro Farnese
Valitsemisaja algus 13. oktoober 1534
Valitsemisaja lõpp 10. november 1549
Eelkäija Clemens VII
Järeltulija Julius III
Sünnikuupäev 29. veebruar 1468
Sünnikoht Canino
Surmakuupäev 10. november 1549
Surmakoht Rooma

Alessandro Farnese sündis Caninos Pier Luigi Farnese ja Giovannella Caetani viielapselise pere kolmanda lapsena, sealhulgas vanima pojana. Ta elas mõnda aega Firenzes Lorenzo de' Medici õukonnas, kus ta tutvus Giovanni de' Medici ja Giulio de' Mediciga. Ta omandas esimesed haridusalased teadmised esmalt Roomas humanisti Pomponio Leto juures, õppis seejärel Firenzes ja siis Pisa ülikoolis. Farnese viibis perekondlike tülide tõttu mõnda aega vanglas. Ta asus Innocentius VIII teenistusse, kes määras ta oma protonotariks. Aleksander VI määras Farnese kardinaliks. Alessandro Farnese õde Giulia Farnese oli paavsti armuke. 27. maist 27. juunini 1495 viibis Farnese Viterbos. 1500 kuulas ta Roomas Mikołaj Koperniku astronoomialoenguid. 12. aprillil 1507 viibis ta Rooma Peetri kiriku uue hoone ehitusplatsil. Jaanuaris 1527 veenis ta poliitilise olukorra tõttu paavsti Roomast lahkuma ja pärast Sacco di Romat jäi ta paavsti juurde. Septembris 1527 sai Farnese loa minna Hispaaniasse, kuid ta siirdus Parmas viibivate kardinalide juurde. 1. juunil 1528 saabus ta koos paavstiga Viterbosse. 1529 tunnustasid Prantsusmaa kuningas François I ja Inglismaa kuningas Henry VIII teda võimaliku soosikuna järgmisel konklaavil. 13. detsembril 1532 saabus ta koos Saksa-Rooma keisri Karl V-ga Bolognasse.

Farnese ordineeriti preestriks 26. juunil 1519 ja pühitseti 2. juulil 1519 Leo X poolt piiskopiks. Ta pidas oma esimese missa 25. detsembril 1519. Ta osales 1512 paavsti esindajana Lateraani V kirikukogu avamisel. Parma piiskopina pidas ta sinodit ja asus teostama Lateraani oikumeenilisele kirikukogu otsuseid. 1525 osales Farnese juubeliaasta puhul peetud pidustustel. 1530 toimunud konsistooriumil tunnustas ta uue oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumist.

Alessandro Farnese oli mõjukas kardinal ja osales 6 konklaavil 1503–1534. Ta kroonis paavstiks Leo X ja osales Karl V kroonimistseremoonial.

Jaanuaris 1514 korraldas kardinal Farnese jahi, kus osalesid paavst ja 18 kardinali. Clemens VII kinkis talle 24. mail 1530 Ronciglione lossi.

Eraelu muuda

Alessandro Farnesel olid kooselust Silvia Ruffiniga pojad Pier Luigi Farnese (1503–1547), Paolo Farnese (1504–1513) ja Ranuccio Farnese (1509–1529) ning tütar Costanza Farnese. Julius II tunnistas 8. juulil 1505 vanimad lapsed Farnese seaduslikeks lasteks ja Leo X tunnistas 22. märtsil 1518 Ranuccio tema seaduslikuks lapseks.

Ametid muuda

1534. aasta konklaav muuda

Paulus III valiti paavstiks 66-aastaselt 13. oktoobril 1534 Vatikanis ja krooniti 3. novembril kardinal Innocenzo Cibo poolt. Ta oli oma valimise ajal vanim kardinal ja viimane Aleksander VI määratud kardinal. Paulus III võttis nime arvatavasti Paulus II järgi, kelle ajal ta sündis või apostel Pauluse järgi. 11.–13. oktoobril 1534 toimunud konklaavil osales 33 kardinali.

Reformatsioon muuda

 
Paulus III koos Saksa-Rooma keisri Karl V ja Prantsusmaa kuninga François I-ga. Sebastiano Ricci maal, 1687–1688
  Pikemalt artiklis Reformatsioon

Paulus III toetas Saksa-Rooma keisrit Schmalkaldeni sõjas ja julgustas Prantsusmaa kuningat hugenottide vastases võitluses. 1540 saatis ta nuntsiuseks Saksamaale kardinal Giovanni Morone ja 1541 kardinal Gasparo Contarini. 16. aprillil 1546 ekskommunitseeris ta Kölni peapiiskopi Hermann von Wiedi.

Paulus III ekskommunitseeris 17. detsembril 1538 Inglismaa kuninga Henry VIII ja asetas Inglismaa interdikti alla, lootes koos katoliiklike valitsejatega moodustada koalitsiooni sõjaks Inglismaaga, kuid keisri ja Prantsusmaa kuninga vaenu tõttu jäi see teostamata.

Trento oikumeeniline kirikukogu muuda

  Pikemalt artiklis Trento kirikukogu
 
Paulus III vapp

1534. aastaks Euroopat haaranud usurahutused nõudsid uuelt paavstilt otsustavat tegutsemist ja katoliku kirikus levinud reformiideede tõttu panid reformistid talle seetõttu suuri lootusi. Kuigi Paulus III määras oma esimesel konsistooriumil 1534 kardinalideks kaks alaealist lapselast, mis valmistas reformistidele tõsise pettumuse, pühitses ta 1535 kardinaliks katoliikliku reformiliikumise algatajad Gasparo Contarini, 1536 Gian Pietro Carafa, Reginald Pole'i ja 1539 Marcello Cervini.

Paavst soovis tagada neutraliteeti Saksa-Rooma keisri ja Prantsusmaa kuninga vahel. 1536 külastas Saksa-Rooma keiser Karl V Roomat, mille järel kavatses Paulus III 1537 kutsuda oikumeenilise kirikukogu kokku Mantovas, kuid Mantova hertsog teatas, et tal puuduvad võimalused osalejate ülalpidamiseks. Seejärel määras Paulus III kirikukogu uueks asupaigaks 1538 Vicenza, kuid François I ja Karl V vahelise sõja tõttu oli oikumeeniline kirikukogu võimalik kokku kutsuda alles pärast Crepy rahu sõlmimist.

1536 määras Paulus III ametisse erikomisjoni, mis pidi valmistama ette reformiprogrammi. Komisjoni 9. märtsil 1537 avaldatud aruanne sai hiljem kirikukogu töö aluseks.

15. märtsil 1545 avaldatud bullas "Laetare Hierusalem" kutsus Paulus III oikumeenilise kirikukogu kokku Trentosse. 13. detsembril 1545 avati oikumeeniline kirikukogu Trentos, kus paavsti esindasid kolm legaati: Giovanni Ciocchi del Monte, Marcello Cervini ja Reginald Pole. Süvenevate pingete tõttu keisri ja paavsti vahel (ametlikult tüüfuse või katku tõttu) viidi oikumeeniline kirikukogu 11. märtsil 1547 keisri vastuseisust hoolimata üle Bolognasse, mis asus paavsti mõjusfääris.

Suhted Portugaliga muuda

Paulus III saatis Luigi Lippomano nuntsiuseks Portugali.

Sisepoliitika muuda

1540 suurendas Paulus III Perugiale määratud soolamaksu, mille tagajärjel puhkes linnas ülestõus ja Pier Luigi Farnese vallutas linna.

Suhted kiriku institutsioonidega muuda

 
Paulus III tunnustas jesuiitide tegevust. Maal jesuiitide Gesù kirikus Roomas

Kuuria muuda

Paulus III reformis oma valitsemisajal kuuria ametkondi. 21. juulil 1542 avaldatud konstitutsiooniga "Licet ab initio" asutas ta Rooma inkvisitsiooni.

1537 tegi Paulus III oma isikliku väliskorrespondentsi eest vastutavaks asekantsleri, oma pojapoja Alessandro Farnese.

Jesuiitide tunnustamine muuda

Ta tunnustas 27. septembril 1540 avaldatud bullas "Regimini militantis ecclesiae" Jeesuse Seltsi. 14. märtsil 1543 avaldatud bullas "Injunctum nobis" tühistas ta varem jesuiitidele seatud piirangu liikmete arvu suhtes ja 1548 avaldatud kirjas "Pastoralis officii" lubas Ignatius Loyola teose "Vaimulikud harjutused" avaldamise. Tema ajal alustasid jesuiidid aktiivset misjonitööd. 1546 nimetas Paulus III oma teoloogilisteks nõustajateks oikumeenilisel kirikukogul jesuiidid Diego Laynezi, Alfonso Salmeroni, Charles Lefebvre'i, Peter Faberi, Peter Canisiuse, Claude Le Jay ja Nicolaus Bobadilla. Bobadilla oli paavsti käsul osalenud 1543 Nürnbergi ja Speyeri riigipäevadel.

Muud otsused muuda

Paulus III kinnitas 28. juulil 1535 avaldatud bullas "Dudum felicis recordationis" barnabiitide ordu konstitutsiooni, mida Clemens VII oli varem tunnustanud, ja 29. novembril 1543 avaldatud bullas "Pastoralis officii cura" laiendas nende jurisdiktsiooni piiskopkondades.

Ta kinnitas bartolomiitide privileegid.

Ta rajas 30. novembril 1539 Rooma Santa Maria sopra Minerva kiriku dominikaani vennaskonna ja rajas Püha Rochuse vennaskonna.

Paulus III tunnustas 1540 Somaschi ordut, 1542 alkantraiidide ordut ja 1544 lubas tegutseda ursuliinidel. Oma ametiajal soosis ta teatiine ja teisi reformiliikumisi.

Liturgilised otsused muuda

1535 lubas Paulus III kardinal Francisco de los Ángeles Quiñonesil avaldada breviaariumi.

1536 avaldatud bullas "In Coena Domini" tõi ta välja 17 juhtumit, mis on karistatavad ekskommunikatsiooniga.

Kuna frantsisklased olid Mehhikos ristinud inimesi ilma kriisamita võidmiseta, avaldas Paulus III 1. juunil 1537 bulla "Altitudo divini consilii", milles ta manitses frantsisklasi ja kuulutas, et tulevikus võib sel viisil ristida ainult olukordades, mil tavapärane ristimine on mõeldamatu. Samas bullas asus ta indiaanlaste seas levinud mitmenaisepidamise vastu, rõhutades, et indiaanlased peaksid oma esimest naist kohtlema, nagu nad oleksid temaga kiriklikult laulatatud. Ta lubas frantsisklastel pidada Neitsi Maarja ja Püha Joosepi abiellumise püha.

1537 saatis ta Mantova hertsogile kuldroosi.

Ta pehmendas 1540 Calatrava rüütliordu liikmete tsölibaadivannet.

Paulus III avaldas 21. märtsil 1542 bulla "Cupientes Iudaeos", milles lubas neofüütidele privileege. 19. veebruaril 1543 avaldatud bullas "Illius, qui pro dominici" lubas ta katehhumeenidele ja neofüütidele rajada kloostri.

Suhted juutidega muuda

Paulus III avaldas 12. mail 1540 bulla "Licet iudaei" juutide kohta.

Kristlik eetika ja moraal muuda

  Pikemalt artiklis Kristlik eetika

29. mail 1537 avaldatud bullas "Sublimus Dei" taunis Paulus III indiaanlaste orjastamist.

Uued piiskopkonnad muuda

Smolenski Aabrahami kanoniseerimine muuda

Paulus III kanoniseeris 1549 Smolenski Aabrahami. 1544 kuulutas ta õndsaks Corrado Confalonieri.

Onupojapoliitika muuda

 
Paulus III oma pojapoegade kardinal Alessandro Farnese ja hertsog Ottavio Farnesega. Tizian, 1546

Paulus III soovis tüüpilise renessansiaja Itaalia valitsejana muuta oma suguvõsa teiste suguvõsade seas mõjukamaks.

Tema ema suguvõsast pärines paavst Bonifatius VIII ja 4 kardinali. Paulus III pühitses kardinaliks ema venna Camillo Caetani poja Niccolò Caetani.

Paulus III õde Giulia Farnese abiellus Orsino Orsiniga.

Paulus III poeg Pier Luigi Farnese abiellus Geronima Orsiniga, kelle pojad Alessandro ja Ranuccio pühitses Paulus III kardinalideks. Pier Luigi poeg Ottavio Farnese abiellus Karl V abieluvälisest suhtest sündinud tütrega. Geronima Orsini õde abiellus Gian Giacomo de' Mediciga, kelle venna pühitses Paulus III 1549 kardinaliks ja kellest sai hiljem paavst Pius IV.

Paulus III tütar Constanza abiellus Bosio Sforza di Santa Fioraga. Nende poeg Guido Ascanio Sforza di Santa Fiora sai 1534 kardinaliks.

1545 läänistas Paulus III Kirikuriigi koosseisus olevad Parma ja Piacenza hertsogiriigid oma pojale Pier Luigile, kes oli Karl V-ga vaenulikes suhetes ja tapeti 1547. Tema poeg Ottavio oli Karl V väimees ja nõudis isa surma järel oma pärandit. Kui paavst ei soostunud hertsogkondi Ottaviole läänistama, vaid jättis need Kirikuriigi koosseisu, siis okupeeriti need alad keisri vägede poolt.

Kardinalide pühitsemised muuda

Paulus III pühitses oma ametiajal 71 kardinali 12 konsistooriumil, sealhulgas hilisemad paavstid Julius III, Marcellus II, Paulus IV ja Pius IV. Varem polnud ühegi paavsti poolt pühitsetud kardinalidest nii mitmed hiljem paavstiks saanud. Paulus III oli esimene paavst, kes hakkas kardinale pühitsema in pectore. Lisaks itaallastele said kardinalideks 10 prantslast, 9 hispaanlast, 2 sakslast, 2 inglast ja 1 Šveitsi vaimulik.

1542 kinnitas ta taas, et paavst valitakse kardinalide poolt konklaavil, mitte oikumeenilisel kirikukogul. 1544 rajas ta Santa Maria in Ara Coeli titulaarkiriku.

Paulus III kultuuriloos muuda

Paulus III oli tollal Roomas elavate kirjanike ja kunstnike patroon. Tema ajal ehitati Palazzo Farnese. Vatikanis rajati tema ajal Cappella Paolina ja alustati Sala Regia ehitust.

Tizian on temast teinud mitu portreed. Kunstnik Sebastiano Ricci on paavsti elust maalinud mitu maali.

Paulus III määras Alfonso Ferri õpetama Sapienzas anatoomiat.

Kuigi paavst oli eelkõige vaimulik, ei takistanud ta sündsuse piiridesse jäävate avalike lõbustuste pidamist Roomas ning isegi Vatikanis peeti mõnel korral maskiballe ja suurejoonelisi pidusid. 1536 tühistas ta karnevalide pidamise keelu.

27. oktoobril 1538 määras Paulus III Vatikani raamatukogu juhatajaks Kisamose piiskopi Agostino Steuco.

Mikołaj Kopernik kirjutas paavstile kalendrireformi asjus. Ta pühendas oma suurtöö "De revolutionibus orbium coelestium" paavstile.

Teleseriaalis "The Tudors" oli Paulus III osas näitleja Peter O’Toole.

Ülikoolide asutamine muuda

28. oktoobril 1538 avaldatud bullaga "In apostolatus culmine" rajas Paulus III Santo Domingo ülikooli ja 5. jaanuaril 1548 avaldatud bullaga rajas ta Reimsi ülikooli. 1538 asutas ta Glasgow’s St. Mary kolleegiumi.

Ta taastas Sacco di Roma tõttu peatatud Rooma ülikooli tegevuse.

Surm muuda

Paulus III suri 81-aastaselt 10. novembril 1549 Roomas Quirinali künkal asuvas villas ja maeti Vatikani basiilikasse. 15. jaanuaril 1629 maeti tema säilmed ümber.

Kirjandus muuda

  • Giuseppina Allegri Tassoni: Paolo III Farnese. "Archivio Storico delle Province Parmensi", 38, 1986: 203–224.
  • Romolo Amaseo: Oratio habita in funere Pauli III Pont. Max. Bologna, 1563.
  • Pierre Batiffol: La Vaticane de Paul III à Paul V: D'après des documents nouveaux. Paris, 1890.
  • Amédée Boinet: Le Psautier de Paul III conservé à la Bibliothèque nationale de Paris. "La bibliofilia" 14, 1913: 361–367.
  • Carlo Capasso: La politica di Paolo III e l'Italia. Camerino, 1901.
  • Carlo Capasso: Paolo III, 1534–1549. Messina, 1923–1924.
  • Enea Costantini: Il cardinal di Ravenna al governo d'Ancona e suo processo sotto Paolo III. Pesaro, 1891.
  • Andrea Donati: Paolo III Farnese ricordato ai suoi concittadini. Roma, 1931.
  • Léon Dorez: Le psautier de Paul III. Paris, 1909.
  • Léon Dorez: Les maîtres intellectuels du Paul III. "Études Italiennes", 1, 1931: 5–13.
  • Léon Dorez: La cour du pape Paul III. Paris, 1932.
  • Giovanni Drei: I Farnese. Roma, 1954.
  • William Hayden Edwards: Paul der Dritte oder die geistliche Gegenreformation. Leipzig, 1933.
  • G. Ferraro: I vini d'Italia giudicati da papa Paolo III. Casale Monferrato, 1879.
  • Walter Friedensburg: Kaiser Karl V und Paul III. Leipzig, 1932.
  • Giacomo di Frolliere: La guerra del sale ossia il racconto della guerra sostenuta dai perugini contro Paolo III nel 1540 tratto dalle memorie inedite di Girolamo di Frolliere. "Archivio storico italiano" 16, 2 (1851): 403–476.
  • Arsenio Frugoni: Carteggio umanistico di Alessandro Farnese. Firenze, 1950.
  • Arsenio Frugoni: Per uno studio sulla giovinezza di Paolo III. "Annali della Scuola Normale Superiore di Pisa. Classe di Lettere e Filosofia" 7–9 (1938–1940): 202–210.
  • Galuban: Un umorista, un papa e un proverbio [Rabelais e Paolo III]. "La Cultura Moderna", 48, 1939: 504–507.
  • Franco Giacone: Deux suppliques inédites de François Rabelais au pape Paul III. Jean Dupèbe, "Esculape et Dionysos: mélanges en l'honneur de Jean Céard". Genève, 2008: 683–706.
  • Gli affreschi di Paolo III a Castel Sant'Angelo. Progetto ed esecuzione 1543–1548. Roma, 1981.
  • Miguel Ángel Granada: Copernicus and Fracastoro: the dedicatory letters to Pope Paul III, the history of astronomy, and the quest for patronage. "Studies in history and philosophy of science" 36, 2005: 431–476.
  • Mario de Grazia: Un progetto di Paolo III di dare Perugia in governatorato perpetuo al nipote Ottavio. "Aurea Parma", 53, 1969: 132–37.
  • Lewis Hanke: Pope Paul III and the American Indians. "Harvard Theological Review" 30 (Apr., 1937): 65–102.
  • Richard Harprath: Papst Paul III. [i.e. der Dritte] als Alexander der Grosse: das Freskenprogramm der Sala Paolina in der Engelsburg. Berlin, 1978.
  • Anthony Hobson: Acquisti di opere a stampa per la biblioteca di papa Paolo III. "La Bibliofilia", 80, 1978: 176–181.
  • William V. Hudon: Countering "The Turk"; Papal and Genoese Naval Policy, 1535–1536. "Archivum Historiae Pontificiae", 30, 1992: 351–362.
  • Hubert Jedin: Originalbriefe des Bischofs Jacob von Salza an die Päpste Clemens VII. und Paul III. betr. seine Stellung zur Reformation (1524–1536). "Zeitschrift des Vereins für Geschichte (und Alterthum) Schlesiens" 62, 1928: 82–100.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Hans Körner: Das Hemd der "Justitia": Rompilger und Romtouristen vor dem Grabmal für Papst Paul III. in St. Peter. B. Haupt, W. G. Busse, "Pilgerreisen in Mittelalter und Renaissance". Düsseldorf, 2006: 163–212.
  • Rodolfo Amedeo Lanciani: Storia degli scavi di Roma e notizie intorno le Collezioni romane di Antiquità, II, Gli ultimi anni di Clemente VII e il pontificato di Paolo III (1531–1549). Roma, 1990.
  • P. Leturia: Il papa Paolo III promotore e organizzatore del concilio di Trento. "Gregorianum", 26, 1945: 22–64.
  • P. Leturia: Paolo III e la traslazione del concilio di Trento a Bologna nelle "Memorie" di Carlo V. "La Civiltà Cattolica", 97, 1946: 429–442.
  • Angelo Mercati: Una cortesia di Paolo III a Michelangelo. "Roma", 13, 1935: 303–306.
  • Angelo Mercati: Un'altra grande cortesia di Paolo III a Michelangelo. "Roma", 18, 1940: 11–25.
  • N. M. Milani: Il p. A.M. Bonucci, generale dei Servi di Maria, e la sua partecipazione al concilio tridentino sotto Paolo III. Vicenza, 1943.
  • Emilio Nasalli Rocca: I Farnese. Milano, 1969.
  • Arnold Noach: The Tomb of Paul III and Paint of Vasari. "Burlington Magazine", 98, 1956: 376–379.
  • Pio Paschini: Un nobile friulano ai servigi di Paolo III: Panfilo Strassoldo. "Memorie storiche forogiuliesi" 33, 1927: 109–114.
  • Ludwig Pastor: Geschichte der Päpste seit dem Ausgang des Mittelalters, V: Geschichte Papst Pauls III. Freiburg, 1909.
  • Paola Picardi: Gli affreschi del palazzo di Paolo III al Campidoglio: un salvataggio anomalo. "Paragone", 54, 2003: 3–26.
  • Klaus Pietschmann: Kirchenmusik zwischen Tradition u. Reform. Die Päpstliche Kapelle und ihr Repertoire unter Papst Paul III. (1534–1549). Città del Vaticano, 2007.
  • Roberto Ridolfi: Nuovi contributi sulle 'stamperie papali' di Paolo III. "La bibliofilia" 50, 1948: 183–197.
  • Georg Schurhammer: Zur Frage des Schreibers der fünf Kapitel approbiert von Paul III. "Archivum Historicum Societatis Iesu", 30, 1961: 264–266.
  • Gianvittorio Signorotto: Note sulla politica e la diplomazia dei pontefici (Da Paolo III a Pio IV). Marcello Fantoni, "Carlo V e l'Italia: seminario di studi". Roma, 2000: 47–76.
  • Romano Silva: The Emperor Charles v in Lucca: the Triumph of 1536 and the Meeting with Pope Paul III in 1541. S. Adorni Braccesi, "Lucca encounters the world". Lucca, 2009: 110–123.
  • Roberto Zapperi: Tiziano, Paolo III e i suoi nipoti. Nepotismo e ritratto di Stato. Torino, 1990.
  • Roberto Zapperi: Die vier Frauen des Papstes. Das Leben Pauls III zwischen Legende und Zensur. München, 1997.
  • Roberto Zapperi: La leggenda del papa Paolo III. 1998.
  • Pietro Tacchi Venturi: Un ruolo inedito dell'archiginnasio romano sotto Paolo III. "Archivio della Società Romana di storia patria" 24, 1901: 260–266.
  • Pietro Tacchi Venturi: I portoghesi e Paolo III per la diffusione della civiltà cristiana nelle Indie e nell'estremo Oriente. "Relazioni storiche fra l'Italia e il Portogallo: memorie e documenti". Roma, 1940: 361–374.
  • Maddalena Trionfi Honorati: Una tarsia di Fra Damiano da Bergamo con la "Flagellazione" e la figura di Papa Paolo III Farnese. "Mitteilungen des Kunsthistorischen Instituts in Florenz" 43, 1999: 639–644.
  • Jos E. Vercruysse: Die Kardinäle von Paul III. "Archivum Historiae Pontificiae" 38, 2000: 41–96.
  • Josef Wicki: Pfarrseelsorge und Armut der Professhäuser. Ein Motu Proprio Pauls III aus der Vorgeschichte des Römischen Gesù (1549). "Archivum Historicum Societatis Iesu", 11, 1942: 69–82.
  • Heinfried Wischermann: Ein Pommersches "Schandgemälde" auf Papst Paul III. von 1546. Ein Beitrag zur Bildpolemik der Reformationszeit. "Jahrbuch der Berliner Museen" 21, 1979: 119–135.

Välislingid muuda

Eelnev
Clemens VII 		Rooma paavst
1534–1549 		Järgnev
Julius III
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Paulus_III&oldid=6494285"