Paul Oubril

Venemaa diplomaat

Paul Oubril, ka Paul d´Oubril ja Paul von Oubril (Venemaal tuntud kui Pavel Petrovitš, vene keeles Павел Петрович Убри) (4. november (vkj) 1818 − 6. veebruar 1896 Napoli, Itaalia) oli prantsuse päritolu Venemaa keisririigi diplomaat. Tõeline salanõunik (1875), Riiginõukogu liige (1882). Aastatel 18711879 oli ta esimene Venemaa keisririigi suursaadik Saksamaal.

Paul Oubril 1859. aastal

Elulugu muuda

 
Oubrili suguvõsa aadlivapp

Päritolu ja haridustee muuda

Põlvnes Prantsusmaalt pärit suguvõsast, kes asus XVIII sajandi keskpaiku elama Venemaale. Tema isa tõeline salanõunik Pierre Oubril (1774−1847) oli Venemaa saadik mitmes Euroopa riigis. Ema Charlotte Eleonore Luise von Germann (1791−1875) oli Jaunate mõisa omanik Liivimaal. Paul Oubril õppis Peterburi ülikoolis õigusteadust. Lõpetas õppeasutuse 1838. aastal õigusteaduse kandidaadi kraadiga.

Varasem diplomaatiline teenistus muuda

Pärast ülikoolistuudiumi lõppu astus 1839. aastal Venemaa riigiteenistusse ja määrati teenima välisministeeriumi. Sai kolleegiumisekretäri teenistusastme ja teenis Venemaa missiooni juures Frankfurdis. 1840. aastal sai temast viitsekantsler krahv Karl von Nesselrode kantselei 3. ja 1842. aastal 2. sekretär. Samal aastal nimetati vanemsekretäriks Venemaa missiooni juurde Lissabonis. Seejärel teenis Viinis Venemaa saatkonnas, kus oli aastast 1846 noorem- ja aastast 1848 vanemsekretär. 1856. aastal määrati nõunikuks Venemaa missiooni juurde Berliinis nõunikuks ja 1858. aastast alates saatkonnanõunik Pariisis.

 
Berliini kongress 1881. aastal. Paul Oubril istub keskel laua taga, sulg käes. Anton von Werneri maal (1881)

Teenistus saadikuna muuda

1862. aastal nimetati ta Venemaa keisririigi erakorraliseks ja täievoliliseks ministriks (suursaadikuks) Preisimaa kuningriigis, ühtlasi esindas ta Venemaad Mecklenburg-Schwerini ja Mecklenburg-Strelitzi suurhertsogkonnas. Pärast Saksamaa keisririigi väljakuulutamist 1871. aastal sai temast esimene Venemaa suursaadik Saksamaal, kellena ta oli ametis 1879. aastani. Seejärel oli ta kuni 1882. aastani suursaadikuks Austria-Ungari keisririigis. 1881. aastal oli ta erisaadik paavst Leo XIII juures. Pärast saadikutöö lõppu arvati välisministeeriumi koosseisu.

Riiginõukogu liige muuda

1882. aasta 1. juunil (vkj) nimetas keiser Aleksander III ta Riiginõukogu liikmeks.

Surm muuda

Suri Itaalias Napolis puhkusel olles 6. veebruaril 1896 (77-aastaselt). Tema põrm viidi Venemaale ja maeti Vitebski kubermangus Drissa maakonnas (praegu Valgevenes) Kljastitsõ suguvõsamõisa kirikuaeda.

Auastmed muuda

Tsiviilteenistus muuda

Aasta Kuupäev Auaste
1839
6. aprill kolleegiumisekretär
1841
6. aprill titulaarnõunik
1845
6. aprill kolleegiumiassessor
1848
6. aprill õuenõunik
1851
6. aprill kolleegiuminõunik
1855
6. aprill riiginõunik
1857
7. aprill tõeline riiginõunik
1864
19. aprill salanõunik
1875
25. aprill tõeline salanõunik

Õukonnateenistus muuda

Aasta Kuupäev Auaste
1848
11. aprill kammerjunkur
1859
15. oktoober kammerhärra

Autasud muuda

Venemaa autasud muuda

Välismaa autasud muuda

Kirjandus muuda

  • Шилов, Д. Н., Кузьмин, Ю. А. Члены государственного совета Российской империи 1801−1906. Биобиблиографический справочнк. С.-Петербург: Издательство "Дмитри Булганин", 2007. Lk 818−819.