Paul Kuusberg
Paul Kuusberg (30. aprill 1916 Tallinn – 21. jaanuar 2003) oli eesti kirjanik.
| Paul Kuusberg | |
|---|---|
| Sünniaeg |
30. aprill 1916 Tallinn |
| Surmaaeg | 21. jaanuar 2003 (86-aastaselt) |
Elulugu muuda
Paul Kuusberg sündis ehitustöölise pojana. Pärast juunipööret ja Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt asus ta toetama kommunistlikku režiimi ja 1941. aastal astus hävituspataljoni, Teises maailmasõjas teenis Punaarmees poliittöötajana.
Kuusberg sai maailmasõjas 1941. aasta suvel Peningi lähedal haavata. Helmi Kurba päästis haavatud Kuusbergi elu, viies ta sakslaste tule alt ohutusse kohta.[1]
Ta oli 1960. aastast Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretär ning 1976–1983 juhatuse esimees. Aastatel 1957–1960 ja 1968–1976 oli ta ajakirja Looming peatoimetaja.
Kuusbergi on peetud reaalpoliitikuks, kelle suurimaks teeneks kirjanduselus peetakse ideoloogilise surve kiuste eesti kirjanikele loomingulise õhkkonna tagamist.[2] 1983. aastal sunniti Paul Kuusberg pärast Eesti Kirjanike Liidu juhatuse sekretäride Arvi Siia ja Jaak Jõerüüdi pöördumist EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri Rein Ristlaane poolt esimehe kohalt lahkuma (esimeheks valiti Vladimir Beekman).[3]
Looming muuda
Romaanidega debüteeris Kuusberg alles oma elu teisel poolel, olles enne seda kirjandusideoloog, ajakirjanik ja poliittöötaja. 1957. aastal ilmunud “Müürid” kujutab Kuusbergile lähedast keskkonda ja elukogemust. Sellele jääb ta truuks kogu oma loomingus. Kuusbergi läbimurdeteoseks sai novaatorliku inimkujutusega "Enn Kalmu kaks mina" (1960–1961), mis keskendus II maailmasõjas Nõukogude Liidu poolel sõdinud eestlaste siseheitlustele. Sealtpeale käsitles Kuusberg sõjajärgse nõukogude aja inimeste sisemaailma ja 1940. aasta juunipöörde põhjuste otsingud. Oma teostes "Andres Lapeteuse juhtum" (1963) ja "Südasuvel" (1966) jõudis Kuusberg nii elu- kui ka inimesekujutuses meistriklassini. Romaani "Vihmapiisad" (1976) võib aga vaadelda kokkuvõttena selle põlvkonna eluteest: nende saatuse lõhestasid II maailmasõda ja vägivaldne ühiskonnakorravahetus Eestis.
Paul Kuusbergi novellid "Roostetanud kastekann" (1971) ja "Võõras või õige mees" (1978) pälvisid Tuglase novelliauhinna.
Isiklikku muuda
Tema abikaasa Berta Kuusberg (1921–1998) oli tõlkija ja toimetaja.
Tunnustus muuda
- 1966 – Eesti NSV teeneline kirjanik
- 1971 – Friedebert Tuglase novelliauhind ("Roostetanud kastekann")
- 1972 – Eesti NSV rahvakirjanik
- 1972 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Vabaduse puiestee" ja "Naeratus")
- 1974 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Üks öö")
- 1976 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia("Vihmapiisad")
- 1978 – Friedebert Tuglase novelliauhind ("Võõras või õige mees?")
- 1984 – Sotsialistliku töö kangelane
Viited muuda
- ↑ Helmil jäidki Valgrele foksisammud õpetamata www.tarbija24.ee, 8. juuli 2005
- ↑ Aksel Tamm. "Aga see oli üks mees. Eluvisandeid." Kuldsulg 2003, lk 107–109.
- ↑ Vladimir Beekman. "Alles see oli..." (Mälestused.) Tänapäev, 2008, lk 161 ja 165.
Kirjandus muuda
- Nigol Andresen, "Paul Kuusberg" (lühimonograafia). Sari Eesti kirjamehi. Eesti Raamat, Tallinn 1976.
- Olev Jõgi, "Paul Kuusberg mujaltvaates. Pisteproove retseptsioonist" – Looming 1986/4 ja raamatus: O. Jõgi, "Hetki ja viipeid", Eesti Raamat 1988, lk. 31–54.
- Kalle Kurg, "Inimene ja ajalugu" (Kirjaniku inimesekäsitusest ja eetikakontseptsioonist.) Raamatus: "Kirjanduse jaosmaa '86". Koostanud Endel Mallene. Tallinn, Eesti Raamat 1988, lk. 115–122.
Välislingid muuda
- Viiskümmend paremat eesti romaani
- "Kirjanik sõdurisinelis." (Arvamused Paul Kuusbergist: Andres Langemets, Kalle Kurg, Olev Remsu, Väino Ilus, Ellen Niit, Naftoli Bassel, Ülo Tuulik) – Eesti Päevaleht 24. jaanuar 2003
- Kolleegid Paul Kuusbergist
- Ülo Mattheus. "Paul Kuusberg - kangelane punakuues." Vaba Euroopa 26. jaanuar 2003
- Aksel Tamm. "Paul Kuusberg elus, parteis ja kirjanduses." – Eesti Ekspress 28. jaanuar 2003
- Jaan Undusk. "Eesti lugu: Paul Kuusberg „Andres Lapeteuse juhtum” – Eesti Päevaleht 12. juuni 2009