Pastoraal

Pastoraal on maaelu maalilisust kujutav karjaselaul või kirjandusteos, lamburielu kajastav lühiooper, ballett või pantomiim.

Kirjanduslikud pastoraalid pärinevad juba antiikajast, populaarsed olid need ka Euroopa klassitsismis. Sel ajal levisid pastoraalid ka balletti ja ooperisse, kus üks tuntumaid näiteid on Jean-Baptiste Lully "Les Fêtes de l'Amour et de Bacchus" (1672, "Armastuse ja Bakchose peod"). Itaalia-Vene helilooja Francesco Araja komponeeris vene külaelust allegoorilise pastoraalooperi "Rahu pelgupaik" ("L'asilo della pace", 1748).

20. sajandil on muusikalisi pastoraale kirjutanud nt Hollandi helilooja Hendrik Andriessen ja prantslane Georges Auric. 20. sajandi kunstist on tuntud Henri Matisse'i "Pastoraal" (1906),

Eesti kultuuris

Eesti kirjandusest on tuntud nt Vello Lattiku "Pastoraal mummulisest kleidist" (1978) ja Kalju Saaberi novell "Eesti pastoraal II" (1986), muusikas Juhan Simmi "Pastoraal puhkpilliseptetile" (1956), Juhan Aaviku "Pastoraal" op. 133 (1955) ja Peeter Süda samanimeline teos. Peeter Vähi on kirjutanud teose "Komputeriseeritud maailma pastoraal" flöödile, tšellole ja klaverile, Alo Põldmäe "Pastoraal" oboele ja orelile valmis 2005. 1994. aastal tõi Tiit Palu Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli XVII lennuga Nukuteatri lavale Friedebert Tuglase "Eesti pastoraali".

Nime "Pastoraal" kannab ka Kaarel Liimandi 1940. aastast pärit õlimaal. Skulptor Edgar Viiese viimane teos oli 2006. aasta suvel Viljandis avatud purskkaevuskulptuur "Pastoraal allikal". Pastoraali nime on kandnud ka Arnold Lauguse ja Malle Leisi näitused.

Tänapäeval kõneldakse pastoraalidest tihti iroonilises võtmes. Eesti kirjanduses on selline näiteks August Alle "Eesti pastoraal", muusikas ansambli Ultima Thule populaarne laul Villu Kanguri sõnadele "Liivimaa pastoraal".