Parklaev ehk bark (hollandi keeles bark) on 3–5-mastiline purjelaev, millel on raapurjed kõigis ülejäänud mastides peale besaanmasti (viimane mast), kus on kahvel- ehk pikipuri.[1]

Parklaev

19. sajandi keskel oli parklaev enimkasutatud laevatüüp kaugsõidul.

Maailmas on ehitatud kuus viiemastilist parklaeva, sealhulgas "Maria Rickmers".

Termini päritolu muuda

 
Rumeenia mereväe õppelaev Mircea 2022. aastal Prantsusmaal

Sõnatüvi "park" tuleb kreekakeelsest sõnast baris, mida kreeklased kasutasid Vana-Egiptuse paatide kohta. See sõna laenati ladina keelde kujul barca. Sellest pärinevad itaalia sõna barca ning prantsuse sõnad barge ja barque. Mõlemad sõnad laenati inglise keelde, kusjuures kumbki pisut erineva tähendusega. Eesti keelde on need jõudnud kujul pargas ja park(laev).

Laeva iseloomustus muuda

 
Kaliningradi Kõrgema Merekooli õppelaev Krusenstern
 
Portugali merekooli õppelaev, vaade ahtrile ja paremale pardale
 
Portugali merekooli õppelaev, vaade käilale ja vasakule pardale

Parklaev kujunes välja 18. sajandi lõpuks. Selleks ajaks omandas vastav sõna inglise keeles ka tänapäevase tähenduse, varem oli sõna tähendus märksa ebamäärasem ega märkinud kindlat laevatüüpi.

Kolme mastiga parklaeva maste nimetatakse fokkmastiks, grootmastiks ja besaanmastiks. Nelja mastiga parklaeva maste nimetatakse fokk-, groot-, besaan- ja džigermastiks. Viie mastiga parklaeva maste nimetatakse fokk-, groot-, kesk-, besaan- ja džigermastiks.

Eespurjesid on pukspriidi ja kliiverpoomi kohal kuni 4. Mastide vahel paiknevad kuni 5 taakslit ülestikku. Lisapurjedena võivad kasutusel olla leipurjed.

Parklaeva eelis täislaeva ees, mille igal mastil olid raapurjed, oli see, et nad nõudsid väiksemat meeskonda, mida reederil oli järelikult odavam pidada. Ka laev ise oli odavam. Õppelaevadeks, vastupidi, valiti just sellepärast, et selle meeskond oli suurem ja sellepärast sai rohkem meremehi korraga väljaõppe. Ühtlasi oli parklaeva lihtsam vastu tuult juhtida.

Teisalt tõrjus parklaev välja vanemaid ja väiksemaid kuunareid, kaljaseid ja brigantiine. Kuunarid ja brigantiinid olid väiksemad ega suutnud nii palju kaupa peale võtta, lisaks olid kuunarid ja kaljased aeglasemad. Kui täislaevad on purjelaevatüüpidest kõige kiiremad ning kuunarite ja kaljastega on parem vastu tuult sõita, siis parklaeva peeti nende kahe vahel väga heaks kompromissiks, mis kummaltki võttis üle nende parimad omadused.

Enamik parklaevu on neljamastilised. Seda mastide arvu peeti kõige tõhusamaks käitamise hõlpsuse, tööjõuvajaduse, kiiruse ja vastu tuult sõitmise omadusi arvestades. Kõige eesmine mast ehk fokkmast on tavaliselt kõige kõrgem ja ulatus 1904 valminud laeval "Moshulu" 58 meetri kõrgusele laeva tekist. Neljamastilist parklaeva saab juhtida üllatavalt väikese meeskonna, vähemalt 10 inimesega, ja kui tavaliselt oli meeskonnas kolmkümmend liiget, võisid peaaegu pooled neist olla õpipoisid ehk jungas.

Tüüpilise parklaeva kandevõime oli 3000 tonni, aga ehitati suuremaidki, eriti vilja ja väetise veoks Lõuna-Ameerika sadamatest sõiduks ümber Kap Hoorni. Üks suurimaid parklaevu oli viiemastiline "France", mis oli 110 m pikk, 14,9 m lai ja 7,9 m süvisega. Tema kandevõime oli 5500 tonni. Ta vedas väetist Tšiilist Euroopasse ja kiireima reisi tegi ta 63 päevaga.

Tänapäeval on enamik säilinud parklaevu õppelaevad või muuseumlaevad. Vaid mõned üksikud on kasutusel Vaikse ookeani saarte vahelises kaubaveos. Vanim parklaev, mis tänapäevani sõidab, on "Star of India", mis valmis 1863 täislaevana ja muudeti 1901 parklaevaks.

Tuntud parklaevu muuda

Kirjandus muuda

 
Nippon Maru II
  • Kurgo, Robert (1965). Rannalautritest ilmameredele. Lehekülgi purjelaevandusest Pärnu kandi rannavetes. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 200 lk.

Viited muuda

  1. Tehnikaleksikon, lk. 362
  2. Johan Pitka "Minu mälestused" I–IV

Välislingid muuda