Parafoonia

Parafoonia on muusikas mitmehäälse faktuuri tüüp, mille puhul meloodiat dubleeritakse mingi intervalli võrra kõrgemal või madalamal. Keskaegse varase mitmehäälsuse puhul oli selleks intervalliks tavaliselt kvart või kvint.

Rousseau (1765: 11: 920) kirjutab: PARAFOONIA on muusikas selline konsonants, mis ei teki samadest helidest nagu unisoon, mida nimetatakse homofooniaks, ega ka samadest helidest nagu oktav, mida nimetatakse antifooniaks, vaid erinevatest helidest, nagu kvintidest ja kvartidest. Sekste ja tertse kreeklased ei nimetanud parafooniaks, kuna neid loeti dissonantsideks." (PARAPHONIE, s. f. en Musique, est cette espece de consonnance qui ne résulte pas des mêmes sons comme l’unisson, qu’on appelle homophonie, ni de la réplique des mêmes sons, comme l’octave qu’on appelle antiphonie, mais de sons réellement différens, comme la quinte & la quarte. A l’égard de la sixte & de la tierce, les Grecs ne les comptoient pas pour des paraphonies, parce qu’ils les regardoient comme des dissonnances.)

Reissmann (1882: 364) defineerib parafooniat järgmiselt: "Parafoonia, ebakõla - vastandina sümfooniale - oli Kreekas meloodia kulgemine kvartides ja kvintides (parafoonilistes intervallides), kui ebameeldivalt kõlavates." (Paraphonie, Missklang - im Gegensatz zu Symphonie - hieß bei den Griechen die melodische Fortschreitung in Quarten und Quinten (paraphonische Intervalle), als übelklingend.)