Vikipeedia

Panfilovlased

Panfilovlased või 28 Panfilovi diviisi kaardiväelast (vene keeles Двадцать восемь гвардейцев дивизии Панфилова või lühidalt Панфиловцы) olid Nõukogude Liidu ametliku versiooni järgi Teise maailmasõja ajal kindralmajor Ivan Panfilovi alluvuses võidelnud 28 Punaarmee 316. laskurdiviisi 1075. polgu 2. pataljoni 4. roodu võitlejat, kes politruk Vassili Klotškovi juhtimisel langesid 16. novembril 1941 Moskva lahingus Dubosekovo küla juures, hävitades eelnevalt 18 Saksa tanki. Sellega olevat nad seisma pannud sakslaste edasitungi. Nõukogude Liidu võimude poolt 1948. aastal korraldatud salajane uurimine näitas, et sündmuste väidetav käik ei vastanud tõele. Selgus, et kahekümne kaheksa sõduri asemel hukkus tegelikult kakskümmend kaks ning üks kuuest ellujäänust vahistati 1947. aastal riigireetmise süüdistusega.[1][2][3] Uurimise tulemused hoiti salajas ning panfilovlasi peeti rahvuskangelasteks kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni.

Lahing Dubosekovo juures muuda

Oktoobri algul 1941 alustas Wehrmacht suurpealetungi Moskvale (operatsioon Taifuun). Novembri algul asus Punaarmee 16. armeele allunud 316. laskurdiviis kaitsele Volokamski lähedal. Kindralmajor Ivan Panfilovi juhitud diviisi enamus sõdureid olid pärit Kasahhi ja Kirgiisi NSV-st. 16. novembri hommikul ründas Saksa 11. tankidiviis Panfilovi diviisi 1075. polku Dubosekovo küla lähedal. Ülekaalukad Saksa üksused vallutasid Dubosekovo küla, mis jäi nende kätte kuni 20. detsembrini 1941. 17. novembril 1941 andis Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar Jossif Stalin diviisile kaardiväediviisi nime. 18. novembril sõitis rühm ajakirjanikke seda teatama diviisiülem kindralmajor Ivan Panfilovile, kes asus Guseniovo külas. Seal sattusid nad vaenlaste turmtule alla, kindralmajor Panfilov sai mürsukillust surma. 23. novembril anti tema juhtimisel olnud diviisile Panfilovi nimi (8. Panfilovi kaardiväediviis, vene keeles 8-я гвардейская Панфиловская дивизия).

Artiklid Krasnaja Zvezdas muuda

24. novembril sõitis Punaarmee ajalehe Krasnaja Zvezda reporter Vassili Korotejev intervjueerima 16. armee ülemjuhatajat Konstantin Rokossovskit viimase peakorteris. Seal sai ta kokku 8. Panfilovi kaardiväediviisi poliitjuhi Sergei Jegoroviga, kes soovitas tal kirjutada artikkel rühmast tema diviisi sõdureist, kes sattunud 54 Saksa tanki rünnaku alla, langesid viimase meheni. Sealjuures olevat nad maha lasknud ka kaks oma võitlejat, kes soovisid alla anda. Moskvas rääkis Krasnaja Zvezda peatoimetaja David Ortenberg Korotejevile, et neid langenuid oli 30, kellest kaks olid reeturid. Ortenberg leidis, et kaks reeturit on liiga palju ja käskis artiklis piirduda ühega. 27. novembril 1941 ilmus ajalehes Krasnaja Zvezda artikkel "Kaardiväelased Moskva lahingus". Artiklis juhtis kahtekümmend kaheksat langenud kangelast komissar Dijev. Neid olla rünnanud 54 vaenlase tanki, kuid nad ei põrganud tagasi, vaid võitlesid viimse meheni. Korotejevi järgi kaotas vaenlane 800 meest ja 18 tanki. Juba järgmisel päeval 28. novembril ilmus Krasnaja Zvezdas Aleksander Krivitski artikkel "28 langenud kangelase soov", kus kirjeldati sündmusi enamvähem samal viisil.

1942. aasta jaanuaris, kui sakslased olid Dubosekovo külast välja löödud, saabus sinna Korotejev koos 1075. polgu komandöri Ilja Kaprovi, sama polgu 2. pataljoni komandöri Pavel Gundilovitši ja 1075. polgu komissari Ahmetžan Muhamedjaroviga. Kohalikud elanikud olid leidnud kuue punaarmeelase laibad, nende hulgas Vassili Klotškovi oma, kelle hüüdnimi oli Dijev. Gundilovitš ja Muhamedjarov koostasid langenud sõdureist nimekirja. 22. jaanuaril 1942 ilmus Krasnaja Zvezdas Korotejevi sulest artikkel, kus Klotškovi viimased sõnad enne surma olla olnud: "Venemaa on suur maa, aga taganeda pole kuhugi - meie taga on Moskva.". Sellest lausest tehti üldrahvalik mantra ja see raiuti kõigisse seda perioodi käsitlevatesse Nõukogude ajalooõpikutesse. Samuti väideti, et informatsioon kogu sündmustiku kohta pärineb reamees Ivan Natarovilt, kes suri haavatuna välihospidalis. Artiklis toodi ära ka kõigi 28 langenu nimed.[2]

Üldrahvalik legend muuda

Märtsis 1942 kirjutas vene nõukogude poeet Nikolai Tihhonov poeemi "Värss 28-le kaardiväelasele". 5. mail 1942 nimetati Kasahhi NSV pealinna Alma-Ata keskpark 28 panfilovlase nimeliseks. 21. juulil 1942 nimetas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium kõik 28 langenut postuumselt Nõukogude Liidu kangelasteks. Ajakirjanik Korotejevi poolt panfilovlaste komandörile Klotškovile omistatud lause: "Venemaa on suur maa, aga taganeda pole kuhugi – meie taga on Moskva" sai ülipopulaarseks. Moskva linna praeguses hümnis on sõnad "Ja sinu 28 vaprat poega elavad sajandeid". Dubosekovo külla rajati 12 meetri kõrgune memoriaalkompleks. Paljudele tänavatele Nõukogude Liidu linnades anti 28 panfilovlase nimi. Tuntud vene nõukogude kirjaniku Aleksandr Beki 1944. aastal ilmunud romaan "Volokolamski maantee" ("Волоколамское шоссе") saavutas rahvusvahelise tunnustuse ja oli Iisraelis kultusraamatu staatuses.[4] Sündmust on kujutatud mitmes Nõukogude Liidu ja Venemaa filmis. Viimane film sellel teemal, "28 panfilovlast" (režissöör Andrei Šalop), tuli välja novembris 2016.

Afanasjevi raport muuda

1947. aasta novembris arreteeris Nõukogude julgeolek Kirgiisias Ivan Dobrobabini, süüdistades teda sõjaaegses koostöös sakslastega. Selgus, et vahistatu on üks surnuks peetud ja Nõukogude Liidu kangelaseks kuulutatud panfilovlastest, kes langes Dubosekovo küla all sakslaste kätte vangi ja töötas sakslaste poolt okupeeritud Ukrainas Perekopi linna ukraina abipolitsei ülemana. Dobrobabin mõisteti 15 aastaks vangilaagrisse. Tema kohtuprotsess tõi kaasa kogu 28 panfilovlase loo ametliku uurimise. Uurimist juhtis NSV Liidu relvajõudude peaprokurör, kindralleitnant Nikolai Afanasjev. 1075. polgu komandör Karpov väitis Afanasjevile, et kuigi piirkonnas toimusid suured lahingud, on 28e panfilovlasele omistatud sangaritegusid, mida nad ei sooritanud. Krivitski tunnistas, et ta mõtles välja nii Klotškovi kuulsaks saanud surmaeelsed sõnad, kui loo sellest, et panfilovlaste loo jutustas teistele reamees Ivan Natarov. Viimane oli tegelikult langenud juba paar päeva enne kõnealuseid sündmusi. Ortenberg ja Korotejev rääkisid Afanasjevile, et neid kannustas kirjutama soov tõsta sõdurite võitlusmoraali. Afanasjevi juhitud komisjon selgitas välja, et 28-st jäi kuus meest ellu. 10. mail 1948 esitatud raportis väidab Afanasjev, et 28 panfilovlase lugu on "puhas fantaasia". "Uurimisega on kindlaks tehtud, et trükisõnas kajastatud 28 kaardiväelase-panfilovlase kangelastegu mõeldi välja korrespondent Korotejevi, Krasnaja Zvezda toimetaja Ortenbergi ja eriti ajalehe kirjandusliku sekretäri Krivitski poolt. Seda väljamõeldist kordasid oma loomingus kirjanikud N. Tihhonov, V. Stavski, A. Bek, N. Kuznetsov, V. Lipko, Svetlov jt ja populariseerisid seda laialdaselt Nõukogude Liidu elanikkonna hulgas."[5] Raport esitati ka Jossif Stalinile.

Viited muuda

  1. ↑ "Russian Archives Cast Doubt on Legends of Soviet War Heroes". The Moscow Times (inglise keeles). 9. juuli 2015. Vaadatud 15. veebruar 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  2. ↑ 2,0 2,1 Balmforth, Tom (12. juuli 2015). "Soviet WWII Legend Of Panfilov Guardsmen Debunked As 'Fiction". RadioFreeEurope/RadioLiberty (inglise keeles). Vaadatud 15. veebruar 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  3. ↑ Sonne, Paul (10. august 2015). "Old Doubts About a Cherised Soviet War Legend Resurface, Unleashing Firestorm". Wallstreet Journal (inglise keeles). Vaadatud 15. veebruar 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  4. ↑ "Journal of Media and Communications History in Israel and the Jewish World" (PDF) (inglise keeles). The Andrea and Charles Bronfman Institute for the Study of Jewish Press and Communications at Tel Aviv University. 2007. Lk 6e. Vaadatud 15. veebruar 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  5. ↑ http://statearchive.ru/607
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Panfilovlased&oldid=5671430"