Vikipeedia

Otseinvesteering

Otseinvesteering (ka välismaine otseinvesteering, lühend VOI või OVI) on teises riigis asuva tootmisettevõtte ostmine või kapitalimahutus seal olemasoleva äritegevuse laiendamisse.

Otseinvesteeringute mahu kasv maailmas (1970–2016, miljardites dollarites)

Otseinvesteeringud erinevad portfelli investeeringutest peamiselt sellepoolest, et on kauakestvad, mis tähendab, et investor säilitab kontrolli investeeringu üle. Kapitali ühesuunalist voolu kahe riigi vahel kutsutakse väljapoole liikuvaks selle riigi suhtes, kust kapital pärineb, ja vastupidi – sissepoole liikuvaks kapitali sihtkoha riigi suhtes. Otseinvesteeringuid saavad teha nii erasektori ettevõtted kui ka valitsused.[1]

Välismaised otseinvesteeringud on reeglina suunatud avatud majandustesse, mis vastupidi tugevalt reguleeritud majandustele pakuvad kvaliteetset oskustööjõudu, kes loovad eeldused keskmisest suurema kasvu potentsiaalile. Välismaised otseinvesteeringud hõlmavad tihti rohkemat kui lihtsalt kapitaliinvesteeringuid, näiteks võivad sellega kaasneda nii ettevõtte juhtimiskorralduse kui ka tehnoloogia uuendused.

Majandusliku koostöö ja arengu organisatsioon (OECD) on loonud 10% suunise otseinvesteeringutele, mis tähendab seda, et investor peaks omandama vähemalt 10% liht- või hääleõiguslikke aktsiaid, omamaks kontrolli välismaises ettevõttes. Kuid see on mitmeti paindlik, sest on juhtumeid, kus tõhus osalus firmas on saavutatud ka vähema kui 10% osalusega.

Olemus muuda

Otseseks nimetatakse antud investeeringutüüpi eristatuna portfelliinvesteeringust, mispuhul ostetakse väärtpabereid, näiteks väikesel määral teise riigi ettevõtte aktsiaid või võlakirju. Viimast tüüpi investeeringuid teevad pigem rahaasutused ja otseinvesteeringuid peamiselt muud ettevõtted.[2] Erinevalt portfelliinvesteeringust on otseinvesteeringu puhul eesmärgiks teatud ulatuses teise ettevõtte tegevuse üle kontrolli saamine.[3] Maailmapank arvestab välismaiste otseinvesteeringutena neid kapitalimahutusi, millega investor saab kontrolli vähemalt 10% hääleõigusega aktsiate üle. Välismaine otseinvesteering koosneb maksebilansis kajastuvast omakapitalist, taasinvesteeritud tulust ning muust pika- ja lühiajalisest kapitali ümberpaigutusest.[4]

Teise riiki tehase ehitamise abil pääsetakse tariife maksmata välisturule.[2] Samuti võidakse välismaiseid otseinvesteeringuid teha näiteks eesmärgiga saada osa välisriigis pakutavatest võimalikest maksuvabastustest või viia tootmine tarbijale lähemale või sinna, kus on odavam tööjõud.

Eristatakse vertikaalseid ja horisontaalseid välismaiseid otseinvesteeringuid. Esimesel juhul paigutab hargmaine ettevõte teatud tootmisetapiga seotud tootmisüksuse riiki, kus tootmine on kõige odavam. Teisel juhul paigutatakse samalaadsed tootmisüksused eri riikidesse või pakutakse sama teenust eri riikides. 2001. aasta hinnangu järgi oli maailmas enamik otseinvesteeringuid horisontaalsed.[5]

Riiklik reguleerimine muuda

Algselt olid valitsused välismaiste otseinvesteeringute suhtes valdavalt skeptilised ja sageli arvati, et nende abil saavad suurettevõtted maailmas üleliia mõjukaks. Uuemal ajal loodavad riigid pigem, et otseinvesteeringud tulevad riigi majandusele kasuks, luuakse uusi töökohti ning tuuakse riiki täiendavat kompetentsi ja uusi tehnoloogiaid, millest peaks osa saama ka kohalikud ettevõtted. Samuti on suuremahuline otseinvesteering näiteks tehase rajamisse suhteliselt püsiv ja sellist kapitalimahutust pole väärtpaberitehingutega võrreldes sama lihtne hiljem riigist välja viia.[2]

 
Riikidesse tehtud otseinvesteeringute maht 2016. aastal (miljardites dollarites)
 
Otseinvesteeringute maht riikidest väljapoole 2016. aastal (miljardites dollarites)

Riigid reguleerivad harilikult neisse sissetulevaid otseinvesteeringuid, riigist välja suunatud investeeringuid harvem. Riiki tehtavate investeeringute juures võidakse muu hulgas määrata, kui suur võib ettevõttes olla välisomanike osalus, nõuda kohaliku tööjõu kasutamist ja piirata kasumi riigist välja suunamist. Ajalooliselt on reguleerimine olnud riigiti väga erinev. 1990. ja 2000. aastatel tehtud muudatused on aga regulatsioone enam ühtlustanud ja pigem liberaalsemaks teinud. Küll täheldati 2008. aastal, et kui eelnenud kümnendite lõikes oli maailmas umbes 90% vastavasisulistest seadusmuudatustest otseinvesteeringuid soosinud, siis paaril eelnenud aastal oli umbes 30–40% muudatustest olnud pigem neid tõrjuvad. Üldiselt on arenenud maade seadusandlus riiki sisse suunatud otseinvesteeringute suhtes pigem liberaalsem kui arengumaade oma. Katsed otseinvesteeringuid rahvusvaheliselt reguleerida, eeskätt WTO vahendusel, pole olnud edukad.[3]

Maht maailmas muuda

Välismaiste otseinvesteeringute mahud kasvasid 20. sajandi esimeses pooles kiiresti ja pärast Teist maailmasõda oluliselt veelgi kiiremini. 1970. aastatel ja 1980. aastate esimesel poolel kasvasid otseinvesteeringute ja kaubavahetuse mahud enam-vähem sama kiiresti ning edasi kasvas välismaiste otseinvesteeringute maht peaaegu kõigis riikides juba kaubavahetuse mahust kiiremini. Seoses sellega on hakatud arvama, et maailma majandused on omavahel seotud eeskätt välismaiste otseinvesteeringute kaudu ja enam mitte niivõrd kaubavahetuse kaudu.[3] Seoses otseinvesteeringute mahu kiirema kasvuga pidas osa majandusteadlasi varem otseinvesteeringuid kaubavahetuse asendajaks, erinevalt uuematest käsitlustest, mille järgi neid peetakse pigem teineteist täiendavaks. Edasine otseinvesteeringute mahu kiire kasv 1990. aastatel tuli peamiselt OECD riikide omavaheliste kapitalimahutuste arvelt. Samas kasvasid püsivalt ka arengumaadesse, eriti Aasiasse, tehtud investeeringute mahud. 21. sajandi algul kasv aeglustus pisut ühes maailmamajanduse kasvu aeglustumisega.[2]

Eesti muuda

2000. aastatel oli Eesti otseinvesteerijate jaoks suhteliselt atraktiivne. SKT suhtes oli 2010. aastal otseinvesteeringute sissevool Euroopa Liidus suurem vaid Iirimaale ja Belgiasse. 2005. aastal oli Eesti Euroopa Liidus selle näitaja poolest esikohal ja 2006. aastal teisel kohal.[6] Valdav osa Eestisse suunatud välismaistest otseinvesteeringutest on olnud Euroopa Liidu sisesed, aastate 1998–2011 andmetel 80–90%. Sellest omakorda on suurema osa moodustanud Soome ja Rootsi otseinvesteeringud. Suuremal määral suunati aastatel 1998–2011 Eestis otseinvesteeringud töötlevasse tööstusse, hulgi- ja jaekaubandusse ning finants- ja kindlustustegevusse, 2000. aastate teisest poolest enam ka kinnisvaraärisse ning kutse-, tehnika- ja teadustegevusse. Eestist välja suunatud otseinvesteeringud on samadel aastatel läinud peamiselt Lätti ja Leetu ning suhteliselt suurel määral ka Küprosele.[7]

Eestisse tehtud ja Eestist välja suunatud otseinvesteeringud aastatel 1992–2011 (miljonites eurodes)[7][8]
1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011
Sisse 76 226 374 494 655 1052 1561 2454 2843 3573 4035 5553 7374 9561 9644 11 386 11 775 11 654 12 302 12 763
Välja 47 55 51 49 86 197 170 280 279 500 645 816 1040 1639 2732 4193 4764 4605 4325 3611

Viited muuda

  1. ↑ http://www.investopedia.com/terms/f/fdi.asp, 2017
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 The Economist. Foreign direct investment. Economics A–Z (ingl).
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Dicken, P., 2011. Global shift: mapping the changing contours of the world economy (6th ed.). The Guilford Press, New York.
  4. ↑ The World Bank, 2012. Foreign direct investment, net inflows (ingl).
  5. ↑ Aizenman, J., Mairon, N., 2004. The merits of horizontal versus vertical FDI in the presence of uncertainty. Journal of International Economics, 62: 125–148.
  6. ↑ EKI, 2011. Eesti rahvusvaheline konkurentsivõime. Aastaraamat 2011. Eesti Konjunktuurinstituut, lk 29.
  7. ↑ 7,0 7,1 Eesti Pank, 2012. Rahvusvaheline investeerimispositsioon. Statistika.
  8. ↑ UNCTAD, 2011. Inward and outward foreign direct investment stock. UnctadStat (ingl).
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Otseinvesteering&oldid=5515494"