Oskar Ruut
Oskar Ruut (sünninimega Oskar Rosenstock[1]; 24. aprill 1916 Valga – 4. august[2] 1944 Sinimäed, Eesti) oli Eesti (lipnik) ja Saksa sõjaväelane (Hauptsturmführer) ning jurist.
| Oskar Ruut | |
|---|---|
| Sünniaeg |
24. aprill 1916 Valga, Liivimaa kubermang, Venemaa keisririik |
| Surmaaeg |
4. august 1944 Sinimäed, Eesti |
| Teenistus |
Eesti kaitsevägi Saksa Riik Relva-SS |
| Juhtinud | Relva-SS 5. SS-Soomusdiviis "Wiking" Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva" 4. kompanii |
| Sõjad/lahingud | Teine maailmasõda |
| Autasud |
Saksa Riik II klassi Raudrist Saksa Riik I klassi Raudrist |
Elulugu muuda
Oskar Ruut õppis Valga Algkoolis ja aastatel 1932–1935 Valga Ühisgümnaasiumis.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist astus Ruut kohustusliku ajateenistuse läbimiseks sõjaväkke, kus teenis 3. Üksikus Jalaväepataljonis noorteaega. Pärast noorteaja läbimist ülendati ta kapraliks ja viidi üle 7. Jalaväerügementi. Ta lõpetas 1936. aastal sõjakooli aspirantide klassi.
Ta õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 1936-1943, kuid ei lõpetanud stuudiumi.
Ta ülendati 24. veebruaril 1937 lipnikuks.
Ta töötas Raudteevalitsuses.
Teises maailmasõjas muuda
1941. aastal organiseeris ta Tallinnas põrandaaluse relvastatud rühma võitluseks nõukogude võimu vastu ning osales oma rühmaga linna vabastamisel Punaarmeest.
1942. aasta algul astus ta politseipataljoni ning saadeti 3. märtsil 1942 Leningradi rinde tagalasse. Suvel 1942 autasustati teda vapruse eest Idarindel Idarahvaste medaliga.
Eesti Leegioni moodustamisel astus leegionisse ning saadeti Bad Tölzi ohvitseride kooli. Ohvitseride kooli lõpetas ta väga heade eksamitulemustega ja ülendati kohe obersturmführeriks (leitnandiks) ning saadeti Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljoni Narva (Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillon "Narva") 4. kompanii ülemaks Dnepri äärde.
Ta tegi kaasa kõik pataljoni Narva lahingud Harkovi piirkonnas, mille eest teda 8. veebruaril 1944 autasustati II klassi Raudristiga ning jäi koos väeosaga Tšerkassõ kotti. Kotist väljamurdmisel näidatud vapruse eest autasustati Ruutu I klassi Raudristi ning jalaväerünnaku märgiga, samuti esitati ta Hauptsturmführeri auastme saamiseks, kuid auastme kinnitus saabus pärast tema surma.
Oskar Ruut, olles pataljoniülema kohustes, tõi pataljoni Narva Ukrainast Tallinna paraadile ja viis sealt Kehrasse ümberformeerimisele.
1. augustil hävitas Ruut kaks vaenlase tanki saades seejuures kolm haava pähe ja paremasse õlga, kuid kahe päeva pärast oli ta jälle rivis. Oskar Ruut langes 3. augustil 1944 Sinimägede lahingus, olles hävitanud kolm vaenlase tanki, kui neljas T-34 sõitis talle peale.[3]
Tunnustus muuda
- 1942 – Idarahvaste medal
- 1944 – Raudristi II klass (8. veebruar 1944)
- 1944 – Raudristi I klass
- 1944 – Jalaväe Rünnakumärk
- 1945. aasta 15. veebruar. Pärast langemist ülendati ta postuumselt SS-Hauptsturmführeriks
- 1945. aasta 15. veebruar Jalaväe Auplaat (ainsa eestlasena)
Isiklikku muuda
Tema isa Krisch Rosenstock sündis Härgmäel 4. mail 1876 ja oli Valga jaamaülem, ema Grete Hendrik sündis 23. novembril 1880 Lukes (Lugaži).
Oskar Ruut on maetud Toila Saksa sõdurite kalmistule.
Viited muuda
- ↑ Nimi muudetud 27. veebruaril 1939.
- ↑ Ostuf. Oskar Ruut †, Rindeleht, 2 september 1944
- ↑ Reino Hein. Hando Ruus: kunstnik ja legendaarse "Narva" pataljoni ohvitser. Tartu 2000. Lk 71