Origenes

Origenes (vanakreeka keeles Ὠριγένης (Ōrigénēs), ka Origenes Adamantios (Ὠριγένης Ἀδαμάντιος (Ōrigénēs Adamántios)); umbes 185 arvatavasti Aleksandria – umbes 254 arvatavasti Kaisarea) oli varakristlik teoloog ja piibliõpetlane ning askeet.

Guillaume Chaudière. Origenes. 1584.

Origenes tegutses algul Aleksandrias. Ta kirjutas üle 2000 teoloogilise teose, sealhulgas tekstikriitikast, Piibli eksegeesist ja Piibli hermeneutikast ning jutlusi.

Teda on peetud üheks mõjukaimaks kristlikuks teoloogiks enne Augustinust ja üheks vastuolulisemaks kristlikuks mõtlejaks läbi aegade.

Tema kirjutised on ühed esimestest intellektuaalsetest katsetest kirjeldada kristlust. Ta järgis platonistlikku maailmavaadet, rääkis sellest, et igavikulised hinged saavutavad täiuslikkuse, kui nad põgenevad ajalikust ja ebatäiuslikust maisest maailmast. Ta uskus, et lõpuks saavad isegi deemonid Jumalaga ühendatuks. Ta uskus, et Kolmainsus on hierarhiliselt struktureeritud ning uskus hingede preeksistentsi.

Origenese tähtsaimaks kirjutiseks peetakse "Hexapla'd", mis on kokkuvõttev ja võrdlev teos Vana Testamendi kuuest tõlkeversioonist.

Origenes Aleksandrias

Origenese elu kohta on tänu mitmele allikale teada rohkem kui teiste Nikaia-eelsete kirjutajate kohta. Suure tänu võlgneme Eusebiosele Kaisareast, kes pühendas Origenese biograafiale suure osa oma "Kiriku ajaloo" kuuendast raamatust.

Origenes elas äreval perioodil, mil keisrid Rooma impeeriumis vahetusid kiiresti. Riigi suhted katoliku kirikuga varieerusid periooditi. Toimus kolm tagakiusamiste lainet, oli kaks rahu- ja kohati isegi soosivat perioodi ja mitmed ükskõiksed perioodid.

Origenes sündis Egiptuses, Aleksandria linnas. Tõenäoliselt olid ta vanemad poja sündides juba kristlased või said nendeks peatselt, sest Origenes sai isalt kristliku kasvatuse. Eusebios mainib, et Origenese isa sai märtriks siis, kui Septimius Severus kristlasi taga kiusas. Isa nimi oli Leonides. Arvatakse, et tegemist oli Rooma kodanikuga, sest tal raiuti hukkamisel pea maha. Tol ajal ei tohtinud Rooma kodanikku teisel viisil hukata. Elukutselt võis ta olla kirjanduse õpetaja.

Lisaks kristlikul piiblil põhinevale kasvatusele sai Origenes isalt ka klassikalise hellenistliku kasvatuse, mis valmistas teda ette filosoofiaõpinguteks.

Origenese ema kohta ei tea me praktiliselt midagi, isegi ta nime mitte. Teada on ainult see, et kui Origenes otsustas Septimius Severuse ajal isa kombel märtriks saada, peitis ema ta riided ära, et sundida poega tuppa jääma.

Aleksandrias oli tol ajal kolme liiki vabamehi: Rooma kodanikud, Aleksandria ja teiste kreeka linnade kodanikud Egiptuses ja "egiptlased" ehk kreeklased, kes ei kuulunud kahte kõrgemasse klassi. Kui lapse vanemad olid erinevatest klassidest, kuulus laps madalamasse klassi kuuluva vanema klassi. Septimius Severuse tagakiusamine oli suunatud aga kahele kõrgemale klassile. Oletatakse, et Origenese ema oli madalamast klassist kui ta mees. See seletaks, kuidas suutis Origenes vaatamata Aleksandrias aastaid kestnud tagakiusamisele olla kateheetiline õpetlane.

Pärast isa surma oli Origenese pere majanduslikes raskustes, mistõttu võttis ta vanima pojana isa ameti üle ja hakkas perele leiva teenimiseks kirjandust õpetama. Samas ei jätnud ta pooleli ka eneseharimist.

Arvatakse, et enne Severuse tagakiusamist õppis ta Aleksandria kateheetilises koolis, mida juhatas Klement Aleksandriast. Severuse tagakiusamise ajal aeti kõik, kes olid kateheetilise õpetusega seotud, tagakiusamise hirmus Aleksandriast välja. Nii ka Klement ja kool jäi juhita. Samas leidus hulk paganaid, kes huvitusid endiselt sellest õpetusest ja kes nüüd Origenese poole pöördusid. Kui Origenes sai 18-aastaseks, usaldaski Aleksandria piiskop Demetrius kateheetilise kooli juhatamise talle. Arvatavasti siis, kui ta vennad olid juba piisavalt vanad, et ise elatist teenida, jättis Origenese kirjanduse õpetamise pooleli ja pühendus ainult kateheesi õpetamisele.

Tagakiusamiste laine Aleksandrias aga jätkus ja mitmed Origenese õpilased surid märtrisurma, teiste hulgas ka Plutarchos. Ka Origenest ähvardas rahvas mitmel korral – ka siis, kui ta Plutarchose hukkamisele ilmus, kuid võimud teda ei arreteerinud ja ta sai jätkata oma kohustusi kateheesi õpetajana.

Ajapikku tekkis neid, kes soovisid Origenese õpetust kuulata, nii palju, et tal tuli kool kaheks kursuseks jagada, sest muidu ei jäänud tal enam aega Pühakirja uurimiseks. Ta tegi oma õpilasest Heraclasest, kes oli märter Plutarchose vend, kolleegi ja lasi tal õpetada katehumeene, õpetades ise edasijõudnuid. Edasijõudnutele õpetas ta lisaks filosoofiale ka geomeetriat ja aritmeetikat. Origenes tõlgendas eri koolkondadesse kuuluvaid filosoofe ja seletas lahti nende kirjutisi nii, et varsti hakati teda ennast suureks filosoofiks pidama.

Sel ajal, kui Origenes oli juba kateheetilise kooli juhataja, hakkas ta käima Ammonius Sakkase, keda peetakse uusplatonismi isaks, loengutes. Samas õppis ta Eusebiose järgi ka heebrea keelt. Mitmed õpetlased on selles faktis kahelnud, kuid on üsna tõenäoline, et ta orienteerus heebrea keeles vähemalt nii palju, et juhendada "Hexapla" koostamist, isegi kui tegeliku töö tegid ära ta abilised. Tema heebrea keele oskusele viitab ka see, et ta tundis väga hästi juudi tavasid ja kombeid ning suhtles rabidega.

Origenes elas väga askeetlikku elu. Eusebios kirjutab, et ta võttis evangeeliumi ettekirjutusi nii tõsiselt, et "sooritas teo, mis andis tõestust kogenematust ja noorest südamest, kuid samas usust ja enesekontrollist." Origenes võttis nimelt sõna-sõnalt Mt 19,12, kus on öeldud järgmiselt: "On ju abieluks kõlbmatuid, kes nõnda on sündinud emaihust, ja on kohitsetuid, kes on inimeste kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud. Kes suudab taibata, taibaku!" ja kohitses ennast ise. Huvitav on see, et Origenes, keda on peetud "allegooria printsiks", võttis sõna-sõnalt salmi, mida varasem traditsioon mõistis tavaliselt allegooriliselt.

Oma mahukaid teoseid hakkas Origenes kirjutama võrdlemisi hilja, aastatel 215–220. See on seotud ühe rikka mehe, Ambrosiusega, kes oli kirikust ära pöördunud ja intellektuaalse Valentinuse sektiga liitunud, sest väidetavalt ta ei leidnud kirikust mõttele piisavalt toitu. Kui Origenes ta kiriku juurde tagasi tõi, siis nõudis ta Origeneselt seda, mida ta eelnevalt polnud leidnud. Ambrosius andis oma varanduse Origenese teenistusse, võimaldades talle sekretariaadi ja kirjastuse seitsme stenograafiga, kes kordamööda ta dikteeritut kirja panid. Samuti sai ta käsikirjade kopeerija ja kalligraafid. Mees avaldas oma innukusega Origenesele nii kõva survet, et viimane kutsus teda irooniaga Jumala kupjaks.

Origenese kirjanduslike tööde peamiseks eesmärgiks oligi tagada kristlastele, kes tulid lagedale intellektuaalsete probleemidega, Pühakirjaga kooskõlas olevad vastused, et nad ei läheks neid gnostilistest sektidest otsima.

Reisid

Oma Aleksandrias töötatud aja jooksul tuli Origenesel ette võtta mitu tähtsat reisi. Esimene neist toimus paavst Zephyrinuse ajal Rooma. Reisi sihiks oli Origenese sõnul näha iidset Rooma kirikut.

Teine reis toimus umbes aastal 215 tollase Rooma provintsi Araabia kuberneri soovil Araabiasse. Tõenäoliselt soovis kuberner mehelt, keda peeti kristlikus ringkonnas üheks silmapaistvaks isiksuseks, selle uue religiooni kohta rohkem teada saada. Origenes viis selle ülesande kiirelt täide ja naasis Aleksandriasse. Vahepeal olid aga Aleksandrias puhkenud rahutused. Nimelt keiser Caracalla oli Aleksandriasse saabudes sattunud pilgete ohvriks, mistõttu ta vihastas ja rüüstas linna, sulges koolid ning saatis õpetlased linnast välja.

Selle tulemusena lahkus Origenes esimest korda salaja Palestiina Kaisareasse, kus sealsed piiskopid, Theoctistus ja Alexander Jeruusalemmast, kasutasid ära juhuse, et kohal oli nii silmapaistev piibliõpetlane ja palusid tal kogudusele jutlust pidada, vaatamata sellele, et Origenes ei olnud siis veel ordineeritud vaimulik. Aleksandria piiskop Demetrius vihastas seda kuuldes ja esitas Palestiina piiskoppide vastu protesti ning nõudis Origenese kiiret naasmist Aleksandriasse.

Järgmine reis viis Origenese Antiookiasse. Nimelt võttis Origenes vastu keisrinna Julia Mammae, Alexander Severuse ema, kutse, kes oli kristlusest väga huvitatud ja soovis, et Origenes, keda igal pool tunnustati ja kelle arusaamad jumalikest asjadest paljudele meeldisid, teda Antiookias külastaks ja kristlikel teemadel hariks.

Suur kriis

Umbes aastal 231 lahkus Origenes Aleksandriast põhjusega, et kohtuda Ateenas ühe hereetikuga. Kreekasse minnes tegi ta aga kummalise ringi ja külastas Kaisareas oma Palestiina sõpru, Theoctistust ja Alexandrit Jeruusalemmast. Väidetavalt pühitses tema viisidi ajal Kaisarea peapiiskop Theoctistus piiskop Alexander Jeruusalemmast nõusolekul Origenese preestriseisusse. Selle teo täpsed põhjused ei ole päris selged. Arvatakse, et kaks piiskoppi võisid lihtsalt leida, et Origenes on seda au, mis preestriks olemine kaasa tõi, väärt. Samas võis see olla ka vastus Demetriuse varasemale protestile, et ilmalikud õpetlased ei tohiks pidada kogudusele jutlusi.

Igatahes siis, kui värske preester oli teel Ateenasse, jõudsid uudised tema ordineerimisest Aleksandriasse ning põhjustasid Demetriuses, kellele Origenes tegelikult allus, suurt viha. Veel suuremat viha tõid hiljem kaasa kuuldused Origenese vestlusest hereetikuga, kelle pärast ta Ateenasse sõitnud oli. Nimelt olid nad vestelnud teemadel, mis puudutasid Isa ja Poja ühtsust ning saatana lunastamist. Hereetik, Candidus, väitis, et saatanal on väga kuri loomus, mida ei saa keegi kunagi päästa. Origenes vastas sellele, et saatana kuri loomus ja see, et ta on hukule määratud, ei ole tingitud mitte ta olemusest (substance), vaid ta on langenud tänu enda tahtele ja seetõttu saab teda hukatusest päästa. Candidus tõlgendas asja nii justkui oleks Origenes väitnud, et saatanal on loomus, mis tuleb päästa või lunastada.

Kui Origenes Aleksandriasse tagasi jõudis, kutsus Demetrius kokku kirikukogu, et otsustada ta saatuse üle. Kuna Origenes oli ordineeritud väljaspool Aleksandriat, siis otsustati, et tal tuleb Aleksandriast lahkuda ja et ta ei tohi seal enam elada ega õpetada. Demetriust see otsus üksi ei rahuldanud ja ta kuulutas koos teiste Egiptuse piiskoppidega Origenese preestriseisusest ilmajäetuks ja tõi avalikkuse ette ka selle, et Origenes oli end kastreerinud, mis tol ajal keelatud oli. Rooma senat kinnitas otsuse Origenese preestriseisusest ilmajätmise kohta ning see kuulutati kehtivaks kogu maailmas, kuid nelja erandiga: Palestiina, Araabia, Foiniikia ja Ahhaia (Kreeka). Nendes piirkondades Origenes oma elu teise poole veetiski.

Eusebios ja Hieronymus väidavad, et nii Demetriuse kui ka Rooma senati otsuste taga olid tegelikult inimlikud tunded. Need langetati kadedusest Origenese kõneosavuse ja õpetuse mõju tõttu – kui ta rääkis, siis olid kõik sõnatud.

Origenes Kaisareas

Vaatamata sellele, et Origenes reisis üsna palju, sai Kaisareast põhiline koht, kus ta oma elu teise poole veetis. Niipea kui ta Aleksandria sündmustest toibus, jätkas ta "Johannese evangeeliumi kommentaaride" kuuenda raamatuga. Kuigi reeglina Origenes endast oma teostes ei räägi, siis selles raamatus võrdleb ta enda saabumist Kaisareasse heebrealaste väljarändega Egiptusest tõotatud maale.

Kaisareas olles hakkas Origenes lisaks kirjutamisele ja õpetamisele ka jutlusi pidama. See võimaldas tal omakorda läbi käia mitte ainult intellektuaalidega, vaid kogu sealse kristliku populatsiooniga Origenese jutlustest on säilinud meieni ligikaudu kolmsada.

Tema õpetamise kohta Kaisareas on säilinud dokument, "Address of Thanks" (osades tõlgetes "Panegyric"), mis kujutab endast tänukõnet ühe Origenese õpilase, Gregorius Thaumaturguse poolt, kes lahkus ta juurest pärast viis aastat kestnud õpinguid. Sealt selgub, et õpingud Origenese juures algasid loogika ja dialektikaga. Järgmisena õpetas ta religioossel eesmärgil loodusteadusi, nimelt, et selgitada Jumala poolt loodusele osaks saanud ettemääratust. Loodusteadustele järgnesid eetikaalased õpingud. Kõige viimase ja tähtsaima osa moodustas teoloogia.

Origenese kool ei olnud aga tüüpiline kateheetiline kool. Ta jättis välja kõik, mis on ainuomane kristlusele ja õpetas selliseid kristlikke doktriine, mida sai sõnastada filosoofilistes terminites. Nii meenutab see kool pigem kooli, mis oli mõeldud paganatele, kes näitasid üles huvi kristluse vastu, kuid kes ei olnud veel ristimiseks valmis. Origenes tutvustas seega kristlikke doktriine läbi platonistliku filosoofia. Kui ta õpilased soovisid seejärel kristlasteks saada, siis tuli neil lisaks omandada kateheetiline õpetus rangemas tähenduses.

Origenese surm

Origenes pääses kahest tagakiusamiste lainest – Septimius Severuse ja Maximinus Traaklase omast –, kuid mitte kolmandast, mille põhjustas Decius. See oli esimene tõeliselt universaalne tagakiusamine, mille tulemusena suri Kaisarea vanglas ka Alexander Jeruusalemmast. Origenes langes samuti vangi ja teda piinati korduvalt.

Photiuse järgi on Origenese surmast kaks varianti. Ühe kohaselt lõpetas Origenes oma elu märtrina Kaisareas Deciuse ajal. Teise variandi kohaselt elas ta Volunianuse ajani, mil ta suri ja maeti 69-aastaselt Foiniikia linnas Tüüroses. Photius ise pooldab teist varianti, sest Origenesest on säilinud kirjad (tegemist võib olla ka kellegi teise võltsingutega), mis pärinevad Deciuse tagakiusamiste järgsest ajast. Nende kohaselt lasti Origenes vabaks, kui Decius suri. Kohus ei olnud ta hukkamisega kiirustanud. Loodeti, et see kuulus kristlane taganeks oma usust, sest sellel oleks olnud soodsad tagajärjed. Kirjade järgi ta usust aga ei taganenud.

Origenese teosed

Aleksandria mõttemaailma iseloomustab Pühakirja allegooriline tõlgendamine. Origenes ei kasutanud seda meetodit esimesena, kuid ta oli selles üks mõjukamaid.

Eksegeetilised teosed

Origeneselt on kolme liiki eksegeetilisi teoseid: mahukad kommentaarid, jutlused ja lühikokkuvõtted raskesti mõistetavate kohtade tähenduse kohta.

Kommentaarid on sidusad ja hästi arendatud interpretatsioonid mingi teksti kohta. Nende mahukusest võib aimu saada, kui mõelda, et Johannese sõnade "Alguses oli sõna" kommentaaride kirja panemiseks kulus terve rull. Kreeka keeles on säilinud kaheksa raamatut "Matteuse evangeeliumi kommentaare" ja üheksa raamatut "Johannese evangeeliumi kommentaare". Ladina keeles on säilinud kellegi tundmatu tõlgitud "Kommentaarid Püha Matteuse kohta", mis algavad XVI peatükiga, kolm ja pool raamatut "Kommentaare Ülemlaulu kohta" ja sisukokkuvõte "Kommentaaridest Apostlite kirjade kohta". Kaks viimast on ladina keelde tõlkinud Rufinus.

Säilinud jutluste nimekiri on pikk ja oli tegelikkuses tõenäoliselt veel pikemgi, kui arvestada, et mõnede allikate järgi pidas Origenes jutlusi iga päev. Kreeka keeles on neid säilinud 21, ladina keeles 118 Rufinuse tõlgitut ja 78 Hieronymuse tõlgitut ja veel mõned, mille autentsus on kahtluse all. Origenest on kutsutud ka jutluste isaks, sest tema panus jutluste populaarseks muutmisel oli väga suur. Jutlustest leiab väga palju õpetlikke detaile tollaste kirikutavade, institutsioonide, distsipliini, liturgia ja sakramentide kohta.

Lühikokkuvõtteid ei ole paraku peale mõne lühikese fragmendi säilinud.

Teised teosed

Origenese kirjadest on säilinud ainult kaks. Üks Gregorius Thaumaturgusele Pühakirja lugemise teemal ja teine Julius Africanusele "Taanieli raamatu" kreeka lisade kohta. Kaks väiksema mahuga teost on säilinud täielikult: "Palvest" ("On Prayer") ja "Veenmine martüüriumiks" ("Exhortation to Martyrdom"). Suurematest teostest on säilinud samuti kaks: "Contra Celsum" originaaltekstina ja "De principiis" Rufinuse ladinakeelse tõlkena.

Origenese tähtsaimaks tööks võib pidada "Hexaplad", mis on kokkuvõttev ja võrdlev teos Vana Testamendi kuuest tõlkeversioonist. Juutidega peetud vestluste käigus sai Origenesele selgeks, et heebrea piibli ja "Septuaginta" vahel on olulised erinevused. "Hexapla" ongi üles ehitatud kuue paralleelse tulbana, millest igaüks põhineb erineval tekstil: heebrea tekst, heebrea teksti transliteratsioon kreeka keelde ja neli kreekakeelset versiooni. "Septuaginta" tulbas märkis Origenes ristiga need lõigud, mida võis leida kreeka keeles, kuid mida ei leidu heebrea tulbas. Kui heebrea tulbas leidus midagi, mida ei olnud "Septuaginta" tulbas, lisas Origenes puuduva lõigu ühest kreeka versioonist ja märkis selle tärniga.

Vaata ka

• Kristlik platonism

Kirjandus

• Richard Finn. Origen and his ascetic legacy. –Asceticism in the Graeco-Roman World, Cambridge University Press 2009, lk 100–130.
• Robert Louis Wilken. A Learned Faith: Origen of Alexandria. –The First Thousand Years: A Global History of Christianity. Yale University Press, 2013, lk 55–64. Google'i raamat.
• G. L. Prestige. Lecture 3: Origen: or, The Claims of Religious Intelligence. – Fathers and Heretics. Bampton Lectures 1940, London: SPCK 1940, lk 43–66. [Veebis].