Ondes Martenot [oo(n)d martön'oo] (prantsuse keeles "Martenot' lained"; tuntud ka kui ondium Martenot, Martenot ja ondes musicales) on 1928. aastal Maurice Martenot' leiutatud varajane elektrooniline pill.

Ondes Martenot

Muusikariist toob kuuldavale lainjalt voogavaid hääli, mida tekitab ostsilleerimise sageduse muutumine elektronlampides. Hiljem laiendati selle helitekitamise võimet tämbrimuutmisseadise ja lülitatavate valjuhääldite lisamisega.

Helipildi poolest sarnaneb ondes Martenot väga tereminiga, kuid erinevalt tereminist puudutatakse seda pilli mängimisel.

Ondes Martenot'le on muusikat kirjutanud paljud heliloojad. Eriti on selle poolest tuntud Olivier Messiaen. Neist teostest esimene ilmus 1937. Enamik ondes Martenot'le muusikat kirjutanutest on prantslased, kuid seda on teinud ka näiteks Frank Zappa.

Maurice Martenot' noorem õde Ginette Martenot oli tuntud ondes Martenot' mängija.

Esimene film, kus ondes Martenot'd kasutati, oli 1931. aastal NSV Liidus valminud film "Üksi", mille helilooja oli Dmitri Šostakovitš. Seda kasutati ka 1930 valminud Berthold Bartoschi filmis "Idee", kuid heli lisati sellele alles 1934. Selle filmi helilooja oli Arthur Honegger.

Hiljem on ondes Martenot'd kasutatud paljudes tuntud filmides, mille hulka kuuluvad "Araabia Lawrence" (1962), "Tondipüüdjad" (1984), "Must pada" (1985) ja "Amélie" (2001).

Maurice Martenot suri 1980 ja 1988 lõpetati ondes Martenot'de tootmine. Sellegipoolest õpetatakse seda muusikariista mitmes Prantsusmaa konservatooriumis tänapäevani.

1997 hakati analoogilise muusikariista tootmist uuesti kavandama. Martenot' nimi oli kaubamärk, mistõttu seda ei saanud kasutada. Uue pilli nimeks sai Ondéa, kuid selle tööpõhimõte ja mängimisviis olid analoogilised ondes Martenot'le. Ondéa valmis ja seda kasutati esimest korda kontserdil 2001 ning alates 2005 on see seeriatootmises.

Vaata ka muuda