Ogalik
Ogalik (Gasterosteus aculeatus) on ogalikuliste seltsi kuuluv väike kala, millele on iseloomulikud keha katvad luuplaadikesed ja seljauime ees paiknevad ogad. Nad on laialdaselt levinud põhjapoolkera rannikumeredes ning neid võib kohata nii mere- kui ka magevees.
| Ogalik | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygii |
| Selts |
Ahvenalised Perciformes |
| Sugukond |
Ogaliklased Gasterostidae |
| Perekond |
Ogalik Gasterosteus |
| Liik |
Ogalik |
| Binaarne nimetus | |
|
Gasterosteus aculeatus Linné, 1758 | |
Ogalikud on tuntud isahoole poolest: just isased kalad ehitavad pesa ning hoolitsevad marja ja vastsete eest.
Kirjeldus muuda
Ogalik on väikekala, kes kasvab kuni 10 cm pikkuseks ja 4 g raskuseks, eluiga ei ületa tavaliselt 4 aastat. Tema seljauime sees on kolm pikka oga, keha katavad luuplaadid, soomused puuduvad. Kehavärvuselt on ülaosa rohekaspruun kuni hõbedane, altpoolt hõbedane või valge. Kudemisajal muutub isaste värvus: silmad sinaka läikega, kõhualune punane, selg sinakas roheline.
Ogalik on levinud jõgedes, järvedes ning väiksema soolsusega meredes kogu Euroopas, Alžeerias, Aasia põhjaosas ja Põhja-Ameerika vetes. Eelistab veekogus taimestikuvööndi liivast või mudast põhja.
Erinevalt enamikust kaladest erineb ogaliku kudemisperiood selle poolest, et esineb lõimetishooldus, kusjuures isane ehitab selle jaoks omapärase pesa.
Rahvapäraseid nimetusi muuda
Luuk, krepka, pistakarka, hakk, raudak, raudkala, sitapiik, täägel, traks jne.
Püük Eestis muuda
Eestis on ogalikke kalastatud suuresti ainult Kaberneeme rannas ja Kaberneeme lahe saartel ning rohkem näljaaegadel. Eesti Vabariigi ajal tõusis aga nende järele nõudmine, kuna linnufarmides peeti neid väga heaks söödaks ja munatoodangu tõstjaks. Hiljem lisandusid ka karusloomakasvatused.[2]
Suuremahulist ogalikupüüki alustas Jüri Art ning erilist edu saavutas selles Ferdinand Art. Näiteks 1930. aastate lõpus püüdis viimane aastas 20–25 tonni ogalikke (samas oli kogu küla toodang umbes 40 t ja võib-olla ka natuke enam). Püük oli iseäranis tulusam septembrist detsembri lõpuni ja seda ka Nõukogude ajal, kuna neid oli siis kergem turustada ning erinevalt teistest kalaliikidest sai neid püüda ranna lähedalt, mis oli sügisesi mereolusid arvestades eelistatud. Püügiviis hakkas kaduma 1975. aasta järel seoses Ferdinand Arti surmaga.[2]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ (2008). Gasterosteus aculeatus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2011.
- ↑ 2,0 2,1 Eesti kalanduse minevikust II, Stockholm: Eesti Kalurite Koondis, lk 25–26
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ogalik |
- Ogalik andmebaasis eElurikkus
- Ogalik TÜ Loodusteadusliku veebipõhises õpikeskkonnas
- Eesti vete kalu. Ogalik Kalastaja
- "Kuidas geenid ogalikel kolida aitavad?" ERR Teadus, 12. aprill 2012
- "Ogalikud eelistavad sugulaste seltskonda" Novaator, 11. juuni 2013