Vikipeedia

Nikolai II

Venemaa viimane keiser (1894–1917)

Nikolai II Aleksandrovitš (Николай II Александрович; 18. mai (vkj 6. mai) 1868 Tsarskoje Selo – 17. juuli 1918 Jekaterinburg) oli Venemaa keiser, Poola kuningas, Soome suurvürst.

Nikolai II
Sünniaeg 18. mai 1868
Puškin (Venemaa keisririik)
Surmaaeg 17. juuli 1918 (50-aastaselt)
Jekaterinburg (Nõukogude Venemaa)
Abikaasa(d) Aleksandra Fjodorovna
Lapsed Olga Nikolajevna
Autogramm
[muuda Wikidatas]
Nikolai II (1912)
Nikolai II (1914)
Nikolai II Ernst von Lipharti maalil

Ta oli Suurbritannia kuninga George V nõbu ja Preisimaa kuninga Wilhelm II sugulane. Alates 1910. aastast valitsesid nad seitse aastat ühel ajal.

Nikolai II valitses aastatel 1894–1917. Tema valitsemisaeg lõppes 1917. aasta Veebruarirevolutsiooniga, misjärel vangistati ta koos perega Tsarskoje Selos asuvasse Aleksandri paleesse, mis oli olnud Nikolai II ametlik residents. Kolm kuud hiljem viidi perekond Tobolskisse ning siis Jekaterinburgi, mis jäi nende viimaseks elupaigaks. Nikolai II ("kodanik Nikolai Romanov"), tema abikaasa Aleksandra Fjodorovna, neli tütart, poeg ning väike teenijaskond lasti bolševike Uraali oblastinõukogu sõjatribunali otsusega maha 17. juulil 1918.

2000. aastal kuulutas Vene Õigeusu Kirik Nikolai II ja ta perekonna pühadeks märtriteks.

Tsesareevitš muuda

Nikolai II ema oli Taani printsess Dagmar, õigeusku ristituna Marija Fjodorovna. Nikolai II isa oli keiser Aleksander III, kelle valitsemisaja läbivaks jooneks sai venestamine. Tsesareevitši suhted isaga olid kehvapoolsed. Isa kutsus poissi halvustavate hüüdnimedega. Samuti ei valmistanud ta noormeest ette tulevaseks eluks keisrina.

Nikolai sai väga hea hariduse, tal oli suurepärane mälu. Ta tundis hästi ajalugu, rääkis prantsuse, saksa ja inglise keelt. On öeldud, et tema inglise keel oli olnud nii hea, et teda oleks võinud vabalt pidada inglise härrasmeheks. Nikolai huvitus vene kirjandusest ja muusikast. Ta pidas päevikut, kirjutades detailselt üles igapäevased tegemised.

16-aastaselt tutvus ta noore Hesseni printsessi Alixiga. Pärast seda tõotas ta endale, et abiellub temaga. Nii läks ta vastuollu vanemate sooviga, kes tegid talle ettepaneku abielluda Prantsuse printsessiga.

Aastail 1890–1891 viibis 22-aastane troonipärija Aasia ringreisil. Jõudes Jaapanisse, pääses ta napilt mõrvakatsest ning katkestas reisi.

Kihlus, abielu ja troonipärimine muuda

1894. aasta aprillis kihlus Nikolai Hesseni printsessi Victoria Alix Helena Louise Beatrice'iga. Alix pöördus õigeusku ja sai vene nime Aleksandra Fjodorovna. 1894. aastal suri Aleksander III, keda arvati troonil olevat veel vähemalt 20 aastat. Nikolai tundis, et ei ole valmis uueks rolliks Venemaa ees. Troonile saades oli Nikolai kõigest 26-aastane.

Pulmad toimusid 1894. aasta novembris, need peeti võrreldes teiste keisrite pulmadega tagasihoidlikumalt. Talvepalee uhkusele eelistas keiserlik paar Tsarskoje Selos asuva Aleksandri palee eraldatust ja lihtsust, sinna mindi peagi ka elama.

Paaril oli viis last:

Kroonimine muuda

Nikolai Aleksandrovitš krooniti 18. mail 1896. Moskva lähedale Hodõnka väljakule oli tulnud sadu tuhandeid inimesi, et osa võtta pidustustest ning saada ka kroonimise puhul kingitusi. Harilikult sõjaväemanöövriteks kasutataval väljakul olid tasandamata kaitsekraavid, kaevikud jne ning rahvamasside tunglemises tallati surnuks 1389 inimest, vigastada sai 1301.

Vaatamata toimunud tragöödiale läks uus keiser õhtul Prantsusmaa suursaadiku juurde ballile[1].

Valitsemisaeg muuda

Kokkupõrge Venemaa ja Jaapani vahel oli sajandivahetusel vältimatu. Venemaa ambitsioonid idas põrkasid kokku Jaapani huvidega, kes tahtis laiendada oma territooriumi läänes. Sõda algas üllatusrünnakuga Venemaa laevastikule Port Arturis. Sõda kulges algusest peale Venemaale suurte kaotustega. Tähtis osa laevastikust kaotati Tsushima lahingus. Sõda lõppes Venemaa täieliku lüüasaamisega. Jaapaniga sõlmiti Portsmouthi vaherahu.

Sõda mõjus Venemaa majandusele laostavalt. Valitses tööpuudus, töölisklassi kehv olukord soodustas revolutsiooniliste ideede levikut.

  Pikemalt artiklis Vene-Jaapani sõda

22. jaanuaril 1905 liikus Peterburis suur rahvamass preester Grigori Gaponi juhtimisel Talvepalee poole, et anda keisrile üle palvekiri. Rongkäik oli rahumeelne, kanti keisri pilte, ikoone ja riste. Talvepalee ette olid rivistatud tsaariarmee ohvitserid, kellele oli antud käsk tagada kord võimalike rahutuste puhul. Saamata aru, et rahvas oli tulnud palee ette rahumeelsete kavatsustega, avasid ohvitserid tule. Surma sai üle tuhande inimese.

Nikolai II viibis meeleavalduse ajal Tsarskoje Selos ja sai juhtunust teada palju hiljem. Samuti ei teatatud Nikolaile eelmisel päeval rahva kavatsusest anda keisrile edasi palvekiri. Pärast seda sündmust anti keisrile hüüdnimi Verine Nikolai.

Revolutsiooni tõttu oli Nikolai II sunnitud tegema järeleandmisi. Ta kirjutas alla manifestile, mille tulemusena moodustati Venemaal uus riigiorgan – riigiduuma. Keisrile jäi siiski kõrgeim võim. 1905. aasta oktoobrimanifestiga andis Nikolai II inimestele kodanikuõigused.

Venemaa hakkas taastuma Jaapani sõja laastavast mõjust. Majanduslik olukord paranes. Reforme korraldas Venemaa peaminister Pjotr Stolõpin, andes talupoegadele maad asustamata aladel Siberis. Majanduslik toodang kasvas tunduvalt ning Venemaa saavutas 1914. aastaks teiste Euroopa riikidega võrreldava elatustaseme.

Perekond muuda

 
Nikolai II

Nikolai II abikaasa Aleksandra Fjodorovna põhiliseks iseloomuomaduseks oli häbelikkus, mida soosis tema viktoriaanlik kasvatus, kuid mis õukondlastele tundus ükskõiksuse ja üleolekuna. Suhted Nikolaiga olid väga head, mida kinnitavad siiani säilinud lõputud armastuskirjad. Keiserlik paar pelgas intriige ja kuulujutte levitavat õukonda. Selle eest põgeneti Peterburist Tsarskoje Selosse, kus nauditi perekonna kitsast ringi. Paari esimesed lapsed olid neli tütart. Muret tegi, et siiani polnud sündinud troonipärijat. Kauaoodatud poisslaps sündis 1904. aastal. Paari nädala vanusel lapsel avastati ravimatu haigus hemofiilia ehk vere hüübimatus, X-kromosoomi mutatsioonist põhjustatud haigus, mille kandjateks on naised, kuid mis esineb ainult poisslastel. Troonipärijat Alekseid ohustas iga väiksemgi kriimustus ja kukkumine. Poiss võis pikka aega terve olla, kui järsku tabas teda ninaverejooks, mis aheldas ta kuudeks voodisse. Aleksandra oli poisi juures ööd ja päevad ning püüdis teha kõik, et oma poega aidata.

Keisriperekond ja müstika muuda

Troonipärija Aleksei ravimatu haiguse tõttu oli keisriperekond valmis kasutama ka parameditsiini võimalusi. Kui keisriperekonnani levis kuuldus pühamehest ravitsejast Rasputinist, kutsuti ta keisrikotta troonipärijat ravima. Imekombel suutiski Rasputin Alekseid aidata. Aleksandra uskus täielikult pühamehe ravivasse väesse, kuid keiser suhtus kahtlase taustaga ravitsejasse umbusklikult. Aleksei haigust hoiti saladuses ning paljud keisrit ümbritsevad inimesed ei mõistnud, mida teeb õukonnas räpakas talupoeg. Valitseja mainet hakkas rikkuma Rasputini liiderlikkus ning kasvav mõju riigiasjade otsustamisel.

Hoolimata kriitilistest olukordadest jäi perekond siiski tugevalt ühendatuks. Suviti puhati Soome lahel laeval Štandart. Keiser oli sügavalt huvitatud fotograafiast ja filmikunstist. Säilinud on arvukalt filmilõike ja fotosid, mis peegeldavad perekonna elu.

I maailmasõda ja valitsemisaja lõpp muuda

Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi tapmine serblase Gavrilo Principi poolt 1914. aastal vallandas kriitilise olukorra Venemaa ja Saksamaa vahel. Saksamaa, kes seisis Austria-Ungari huvide eest, kuulutas sõja Venemaale, kes protežeeris Serbiat. Saksa keiser Wilhelm II ei heitunud mõttest, et astub sõtta oma sugulastega. Venemaa oli sunnitud vastama Saksamaale samuti sõjaga. Keisri avaldust sõtta astumise kohta oli kuulama tulnud tohutu rahvahulk. Otsus võeti juubeldades vastu. Patriotism aitas leevendada lõhet valitseja ja rahva vahel. Usuti lühikesse ja võidukasse sõtta. Keiser sõitis rindele, et tõsta veelgi sõdurite moraali, autasustades tublimaid. Sõda aga kujunes oodatust pikemaks. Inimkaotused olid suured mõlemal poolel. Peterburis oli valitsus jäetud Aleksandra juhatada, kes oli tihedas kirjavahetuses abikaasaga, pidades nõu otsuste langetamisel. Samas mõjutas keisrinna otsuseid Rasputin. Keisrinna pidi eemaldama valitsusest ministrid, kes olid Rasputini vastu. Aleksandra asendas ministrid ebakompetentsete isikutega. Olukord põhjustas keisripaari omavahelisi lahkarvamusi. Rasputinit peeti süüdlaseks Venemaad vaevavates hädades, mis viis 16. detsembril 1916 Rasputini tapmiseni. Enne surma oli Rasputin kirjutanud keisrinnale prohvetliku kirja, milles ütles, et kui tema tapetakse, tapetakse ka keisri pere.

Sõja tõttu halvenes riigi majanduslik olukord. Halvatud oli suurlinnade toiduga varustamine, mis põhjustas rahvas rahulolematust ja viis veebruaris 1917 Peterburis avalike rahutusteni. Keiser käskis 27. veebruaril 1917 meeleavaldused maha suruda, kuid väeosad keeldusid ja läksid rahva poolele üle.

  Pikemalt artiklis Veebruarirevolutsioon

Keisrile ei pakkunud toetust enam ükski ametnik, mille tõttu reaalse võimuta Nikolai II oli sunnitud 2. märtsil 1917 kell 23.40 troonist loobuma. Ta loobus troonist oma venna Mihhaili kasuks, kes järgmisel päeval keeldus keisriks hakkamast. Lõppes 304 aastat kestnud Romanovite võim.

  Pikemalt artiklis Venemaa Ajutine Valitsus

Nikolai II vahistamine ja tapmine muuda

Pärast Nikolai II troonist loobumist ja Venemaa Ajutise Valitsuse valitsemise algust arreteeriti Petrogradi revolutsiooninõukogu nõudmisel 7. märtsil 1917 Nikolai II koos perekonnaga. Kuni 14. augustini 1917 viibis ta vahi all Aleksandri palees Tsarskoje Selos, hiljem saadeti edasi Tobolskisse, kus pere viibis ka bolševike toime pandud oktoobripöörde ajal.

  Pikemalt artiklis Oktoobrirevolutsioon

Bolševike valitsus kavatses nende üle kohut mõista, kuid toona oli Venemaal bolševike võim ebakindel. Lisaks tahtis Lenin kasutada keisri perekonda trumpkaardina Saksa keisri Wilhelm II vastu, kuna Venemaa oli Brest-Litovski rahulepinguga sunnitud Saksamaale loovutama suuri maa-alasid ning kuna Aleksandra oli Wilhelm II sugulane. Nende tegevuses ei suudetud aga leida kuriteokoossseisu, mistõttu jätkus nende vahi all hoidmine ilma seadusliku aluseta. Kevadel 1918 toimetati Nikolai Aleksandrovitš Romanov koos perekonnaga Jekaterinburgi. Uurali oblastinõukogu tahtis tsaariperekonna surma mõista, et valgekaartlased neid ei vabastaks. Kui aga nõukogu sõjaväekomissar Gološtšokin külastas 3.–8. juulil Moskvat, ei kiitnud Lenin nende otsust heaks. Kui Gološtšokin valmistus 8. juulil Jekaterinburgi tagasi sõitma, kutsus Sverdlov ta uuesti kokkusaamisele. Sverdlov ütles, et peamine on kohtuprotsessi korraldamine, kuid kui Jekaterinburgi ähvardab valgekaartlaste kätte langemine, tuleb keiser tappa. Kuna Jekaterinburgile lähenesidki valgekaartlased, hukkasid bolševikud Jankel Jurovski juhtimisel Sverdlovi ja Uurali oblastinõukogu sõjatribunali otsuse põhjal Nikolai Aleksandrovitš Romanovi ning ta perekonna ja õukonna liikmed.

Pärast seda, kui Jekaterinburgi vallutasid Aleksandr Koltšaki väed, algatas kohtu-uurija Nikolai Aleksejevitš Sokolov Nikolai Aleksandrovitš Romanovi ja tema lähedaste tapmise asjaolude uurimise, mis toimus aastail 1919–1924[3].

Seosed Eestiga muuda

Nikolai II oli viimane Eestimaa ja Liivimaa hertsog.

23.–26. juulil 1902 külastas keiser Nikolai II Tallinna.

1908. aasta mais toimus Tallinnas Nikolai II ning Suurbritannia ja Iirimaa Ühendatud Kuningriigi kuninga Edward VII kolmepäevane kohtumine, mille eesmärk oli sõlmida kahe riigi poliitilised ja sõjalised koostöökokkulepped. Riikide välisministrite juuresolekul sõlmiti leping muudatuste tegemiseks Makedoonias ja Osmanite riigi nõrgestamiseks[4].[5]

Nikolai II isiklik autojuht oli aastail 1908–1911 eestlane August Adamson[6].

5. juulil 1912 toimus Paldiskis kohtumine Venemaa keisri Nikolai II ja Saksa keisri Wilhelm II vahel.[7] Wilhelm oli jahil Hohenzollern II, mida saatis sõjalaev Moltke. Paldiski reidil peeti Nikolai II jahil Štandart lõunasöök 50 inimesele ja läbirääkimised poliitilisest olukorrast Euroopas, mis siiski ei aidanud esimest maailmasõda ära hoida.

Viited muuda

  1. ↑ Михаил Геллер. ИСТОРИЯ РОССИЙСКОЙ ИМПЕРИИ, https://web.archive.org/web/20080906232950/http://www.krotov.info/history/11/geller/gell_19e.html
  2. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 259
  3. ↑ "ОСКОЛКИ ИМПЕРСКОГО БЛЕСКА". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. märts 2012. Vaadatud 9. juulil 2009.
  4. ↑ РЕВЕЛЬСКОЕ СОГЛАШЕНИЕ. (1908 Г.)[alaline kõdulink]
  5. ↑ Keisripäevad Tallinnas, Päewaleht, nr. 120, 27 mai 1908, lk. 3, Päewaleht, nr. 121, 28 mai 1908, lk. 3, Päewaleht, nr. 122, 29 mai 1908, lk. 3, Päewaleht, nr. 123, 30 mai 1908, lk. 2-3
  6. ↑ Tema suudles tsaari. Rahvaleht, 4. mai 1933, nr. 52, lk. 5.
  7. ↑ Свидание двух императоров, foto [1][alaline kõdulink]

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Eelnev
Aleksander III 		Venemaa keiser
1894–1917 		Järgnev
Mihhail II
(üheks päevaks)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Nikolai_II&oldid=6526075"