Nikolai Andrianov

Nikolai Jefimovitš Andrianov (vene Николай Ефимович Андрианов; 14. oktoober 1952 Vladimir21. märts 2011 Vladimir) oli vene sportvõimleja, seitsmekordne olümpiavõitja ja neljakordne maailmameister.

Nikolai Andrianov (1971)
Kuld 1972 vabaharjutus
Kuld 1976 mitmevõistlus
Kuld 1976 vabaharjutus
Kuld 1976 rõngad
Kuld 1976 toenghüpe
Kuld 1980 meeskonnavõistlus
Kuld 1980 toenghüpe
Hõbe 1972 meeskonnavõistlus
Hõbe 1976 meeskonnavõistlus
Hõbe 1976 rööbaspuud
Hõbe 1980 mitmevõistlus
Hõbe 1980 vabaharjutus
Pronks 1972 toenghüpe
Pronks 1976 toenghooglemine
Pronks 1980 kang
Kuld 1974 rõngad
Kuld 1978 mitmevõistlus
Kuld 1978 rõngad
Kuld 1979 meeskonnavõistlus
Hõbe 1974 meeskonnavõistlus
Hõbe 1974 vabaharjutus
Hõbe 1974 kang
Hõbe 1974 rööbaspuud
Hõbe 1974 toenghooglemine
Hõbe 1978 meeskonnavõistlus
Hõbe 1978 rööbaspuud
Hõbe 1978 toenghüpe
Kuld 1971 toenghooglemine
Kuld 1971 toenghüpe
Kuld 1973 vabaharjutus
Kuld 1973 toenghüpe
Kuld 1975 mitmevõistlus
Kuld 1975 vabaharjutus
Kuld 1975 kang
Kuld 1975 rööbaspuud
Kuld 1975 rõngad
Kuld 1975 toenghüpe
Hõbe 1971 rööbaspuud
Hõbe 1971 rõngad
Hõbe 1973 mitmevõistlus
Hõbe 1973 rööbaspuud
Hõbe 1973 rõngad
Hõbe 1975 toenghooglemine
Pronks 1971 mitmevõistlus
Pronks 1971 vabaharjutus

Andrianov kasvas Vladimiris isata. Koolis oli ta lööma-, suitsu- ja kahemees. 1964 võttis NSV Liidu teeneline treener Vladimir Tolkatšov Andrianovi oma võimlemisrühma.[1]

Andrianovi esimene rahvusvaheline edu saabus 1971 Euroopa meistrivõistlustel Madridis, kus ta võitis 2 kuldmedalit. Sellest alates kuulus ta NSV Liidu koondisse kuni 1980. aastani, kokku 10 aastat.

1972. aasta suveolümpiamängudel Münchenis võitis Andrianov olümpiakulla vabaharjutuses, hõbemedali meeskonnavõistluses ning pronksmedali toenghüppes.

1976. aasta suveolümpiamängudel Montréalis võitis Andrianov neli olümpiakulda: mitmevõistluses, vabaharjutuses, rõngastel ja toenghüppes, lisaks kaks hõbemedalit meeskonnavõistluses ja rööbaspuudel ning pronksmedali toenghooglemises. Nelja kulla ja kokku seitsme medaliga oli ta Montréali olümpiamängudel kõige rohkem medaleid pälvinud sportlane. Pärast olümpiamänge oli Andrianov üks 8 NSV Liidu olümpiakoondise sportlasest, treenerist ja spordiametnikust, keda autasustati Lenini ordeniga[2].

1980. aasta suveolümpiamängudel Moskvas andis Andrianov sportlaste nimel olümpiavande. Nendel mängudel võitis ta veel kaks kuldmedalit (meeskonnavõistluses ja toenghüppes), kaks hõbemedalit (mitmevõistluses ja vabaharjutuses) ning pronksmedali kangil. Varsti pärast neid mänge loobus ta spordist.

Andrianov võitis 15 olümpiamedalit. Sellega jäi ta maha Larissa Latõninast, kes võitis 18 olümpiamedalit, kuid ta oli läbi aegade edukaim mees seni, kuni Michael Phelps võitis 2008. aasta suveolümpiamängudel 16. olümpiamedali. Kuid Andrianovile kuulub kõige suurema arvu individuaalsete olümpiamedalite rekord: neid on tal 12. Tal on 6 individuaalset olümpiakulda, millega jagab võimlejate seas esikohta Boriss Šahliniga.

Maailmameistrivõistlustel saavutas Andrianov 4 kulda ja 8 hõbedat. Euroopa meistrivõistlustel sai ta 10 kulda, 6 hõbedat ja 2 pronksi. Koos olümpiamedalitega teeb see 21 kulda, 19 hõbedat ja 5 pronksi. Mitmesugustes medalite arvestustes asetab see ta väga kõrgele, näiteks nii individuaalsete medalite kui individuaalsete kuldmedalite arvult niihästi olümpiamängudel ja MM-il kui ka olümpiamängudel, MM-il ja EM-il jääb ta alla üksnes Vitali Štšerbole.

Alates 1972 oli Andrianov NSV Liidu teeneline meistersportlane, samal aastal pälvis ta ordeni Austuse märk. Alates 1979 oli ta NLKP liige, 19781982 ÜLKNÜ Keskkomitee liige ja ÜLKNÜ Keskkomitee büroo liikmekandidaat. Ta on pälvinud ka Töövapruse ordeni ja Tööpunalipu ordeni ning tunnistatud NSV Liidu teeneliseks treeneriks. Ta oli Vladimiri linna ja oblasti aukodanik. 2002. aasta novembris andis Venemaa olümpiakomitee talle Venemaa spordikuulsuse I järgu ordeni.

Andrianov oli abielus kahekordse olümpiavõitja Ljubov Burdaga. Burda võitis 1968 ja 1972 NSV Liidu koondises naiskonnavõistluses.

1994–2002 oli Andrianov Jaapani võimlemiskoondise treener. Sealhulgas treenis ta oma endise konkurendi Mitsuo Tsukahara poega Naoyat, kes tuligi lõpuks olümpiavõitjaks ja 6-kordseks MM-medalistiks.

Andrianov oli 166 cm pikk. Tema võistluskaal oli 60 kg.

Elu lõpuaastatel põdes Andrianov mitme elundi atroofiat. Elu viimastel kuudel ei saanud ta enam jäsemeid liigutada ega rääkida. Ta suri 58 aasta vanuselt oma kodulinnas. Ta maeti Vladimirisse Ulõbõševo kalmistule Austuse alleele murdmaasuusataja Aleksei Prokurorovi ja riistvõimleja Juri Rjazanovi kõrvale.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. "XXI olümpiamängud: Montreal 1976". "Eesti Raamat", Tallinn 1978, lk. 189
  2. "XXI olümpiamängud: Montreal 1976". "Eesti Raamat", Tallinn 1978, lk. 295