Nero käsk

Nero käsk (saksa keeles Nerobefehl) oli Adolf Hitleri 19. märtsil 1945 välja antud käsk Saksamaa infrastruktuur hävitamiseks, et muuta see liitlasvägedele kasutuskõlbmatuks. Käsu ametlik nimi oli Hävitamismeetmete käsk riigi territooriumil (Befehl betreffend Zerstörungsmaßnahmen im Reichsgebiet) ja sai tuntuks Nero käsuna Rooma keiser Nero järgi, kes linnalegendi järgi oli andnud käsu 64. aastal Rooma süüdata.

1945. aastaks oli Saksamaa olukord raske - enamus vallutatud territooriumitest oli vabastatud või tagasi vallutatud, Ardennide vastupealetung oli ebaõnnestunud ja liitlased olid tungimas Saksamaale nii ida- kui ka läänerindel. Hitler ei olnud aga nõus tingimusteta alistuma, pidades seda Versailles' rahu häbi kordamiseks. Lisaks väitsid mõned tema lähikondlased, et Hitleri arvates oli Saksa rahvas teda alt vedanud, polnud oma suure ajaloolise missiooni vääriline ja pidi hukkuma koos tema režiimiga.

See polnud esimene kord, kui Hitler oli proovinud rakendada põletatud maa taktikat. Vahetult enne Pariisi vabastamist oli Hitler linna sõjaväekuberner kindral Dieter von Choltitzile andnud käsu linna tähtsad monumendid (nagu Eiffeli torn) ja transpordisõlmed õhkida, mille aga von Choltitz täitmata jättis. Samamoodi oli Hitler andnud käsu 1944. aasta lõpus rakendada Hollandis põletatud maa taktikat, kuid Hollandi Reichskomissar Arthur Seyss-Inquart suutis selle ulatust suuresti piirata.

Käsk aga jäi täitmata, kuna Hitler tegi selle ülesandeks relvastusminister Albert Speerile. Kui Speer sellest teada sai, kaotas ta Hitlerisse usu ja palus, et talle antaks ainuisikuline võim selle teostamiseks. Speer aga veenis kindraleid ja Gauleitereid seda mitte täide viima. Hitler ei teadnud sellest midagi enne sõja viimaseid päevi, kui Speer teda Berliini punkris külastas ja tunnistas, et oli käsu meelega täitmata jätnud. Hitler sai tema peale vihaseks, kuid lubas tal sellegipoolest lahkuda. 42 päeva peale käsu andmist, 30. aprillil 1945, tegi Hitler enesetapu.