Neotektoonika on geotektoonika haru, mis uurib hilises geoloogilises ajas toimunud tektoonilisi liikumisi.

Hiline geoloogiline aeg tähendab antud juhul aega, mis järgneb Miotseenile. Seega käsitleb neotektoonika umbes viimase viie miljoni aasta jooksul toimunud maakoore tektoonilist arengut.[1] Esineb ka teistsuguseid käsitlusi. Sageli rõhutatakse vajadust läheneda igale juhtumile eraldi, mistõttu ei saa tõmmata ranget ajalist piiri. Sellise käsitluse kohaselt loetakse neotektoonika huviorbiiti kuuluvaiks neid tektoonilisi liikumisi, mis on aktiivsed ka tänapäeval.[2] Mõnikord loetakse neotektoonika alla vaid praegu aktiivseid tektoonilisi liikumisi.[3]

Neotektoonika alla kuuluvad maavärinad, aktiivsed murrangud, glatsioisostaatiline maakerge jne.

Termini "neotektoonika" mõtles välja vene geoloog Vladimir Obrutšev.

Viited muuda

  1. Jackson, J. A. (1997). Glossary of Geology (4. trükk). Alexandria, Virginia: American Geological Institute. Lk 431. ISBN 0922152349
  2. Koster, Eduard A. (2005). The Physical Geography of Western Europe. Oxford University Press. ISBN 0199277753
  3. Gates, A. E. & Ritchie, D. (2006). Encyclopedia of Earthquakes And Volcanoes (3. trükk). Facts on File. Lk 174. ISBN 0816063028